Elu mujal

Niisiis. 

Nii palju samas nii vähe on juhtunud. Ega ikka sama töö ja pidu nagu alati. 

NÄDALAVAHAETUS PUBIS- Otsustasime üks nv Saraga klubisse mitte minna ja lürpida siidrit vaikselt pubis. Muidugi plaan oli ju hea. Kuid kuna me juba teada-tuntud kliendid tolles pubis oleme ja meie lemmik teenindajatel vaba päev oli saime insta kutse nende "payday" lauda. Tegu oli siis nende palgapäevaga ja suurem osa töötajaid siis olid endale laua hõivanud et seda tähistada. Saime osa nende sorti joomismängust (jälle uus selge, juunis eestis siis õpetan teile neid) ja veel uusi tutvusi.

SHY FX - Jaanuari lõpus läksime Nora ja Saraga Beach House'i üritusele shy fx, mis kujutab endast drum n bassi ja dubstep üritust. Rahvast oli ürituse kohta vähe. Minu blogikaasa elajatele, kes on kursis kõikide nimede ja inimestega keda maininud olen siis oli seal väheste inimeste seas ka Gerard. Ehk mäletate, too tüüp kellega Septembris käisin kohtingul jne. Eeniveis seekord oli ta enda ignomeetri põhja vajutanud ja pööras selja igakord kui ma baarileti äärde lähenesin. Öelge mulle, kas 25-aastane inimesele on see normaalne käitumistegur? Aga noh poh yolo, mul oli niigi lõbus õhtu et tema tuima õlulürpimise kõrval jutustada. Eeniveis kohtusin vetsus mingite neiudega, kes mu aktsendi pärast (?) Eestit nüüd armastavad. Otsustasin, et need neiud on päris lahe seltskond ja hüppasime saali keskpunkti puntoma. Vahepeal üks nendest viskas pisaraid igas suunas, sest oli kaotanud oma juhiloa, ainsa ID tõestava dokumendi, mis tal eksisteeris. Kui küsisime et kas kotti kontrollisid vastas et jah, 10 korda ja pisarate voolamise saatel sobras ta oma koti vahel edasi. Jap, tuttav lugu mulle. Leidis selle rahakoti voodri vahelt. Need voodrid siin maailmas on saatanast. Pärast pidu läksime Saraga subwaysse ja seejärel uitasime High Streedil, otsides Norat. Teepeale sattusid meile Cameost väljunud kutid, kellest üks lihtsalt ei jäänud vait. Pistsin talle tuimalt ülejäänud subwayd suhu, et ta vähemalt natukenegi pausi teeks. Well. Too õhtu oli ühelpool. 

CAMEO- Otsustasime Saraga üks nädalavahetus ära katsedada uus klubi Cameo mis oli end Area asemele pununud. Enne seda pidime tellima endale Bedist 2 jooki, et saada tasuta sissepääs Cameosse. Muidugi ei olnud me kursis faktiga et Bed on oma topeltvodka jõhvikaga tavapärase 3.50 asemel tõstnud 6.50le. Sissepääsu pilet oleks olnud siiski odavam osta. Igatahes, peole jõudsime me siis üsna normil ajal, rahvas oli juba ennast sisse seadnud. Kolm ruumi, nagu Areaski (mitte et ma seal kolmandat eriti tähele oleksin pannud). Aga seekord siis Saraga olime me võrdne aeg nii hip-hopis kui main roomis (dub + top chart). Ega pidu ise niiväga midagi erilist polnudki. Noh kui oled juba midagi suuremat tunda saanud (ja tasuta) siis ilmselgelt on võimalik väga kergesti magedaks jääda. 

ANA SÜNNIPÄEV- Eelmine nädalavahetus pidas Ana oma ma ei tea isegi mitmekümnendat sünnipäeva. Peo teemaks oli carneval/fancy dress/kostüümikas (olin lahe ja panin kolme keelde). Olin kiisu sest tollele oli mul lihtne lahendus käepärast võtta, konkreetselt nägu pähe maalida ja Lulult saba laenata. Rongijaamas piletimüüja ütles mulle mu välimust nähes " I just can't not to say MEOW". Alustasime pubis Moon under Water kus tekiilade saatel lahkusime edasi Oceanasse. Oceanas pea iga teine tüüp tiris mind mu sabast ja üritas tulla oma mokaga mu meiki segamini ajada. Kuid kuna mul on südames üks poiss siis uskumatu kui see ka teile praegu ei kõla. KÕIK poisid, kes üritasid said tol õhtu korvi. Oceana ees kui me taksot ootasime kohtusime kolme kutiga kes olid reaalselt vist maailma kõige randomima jutuga tegelased üldse. Üks nendest üritas oma Iphonega taksot tellida ja ütles kõigile kolmele EI, sest nad kõlasid õelalt. Ja siis kui tal aku tühjaks sai otsustas ta minna klubi ees olevate politseinikute juurde ja küsida "Hi, do you happen to have an Iphone charger in your car?" eitava vastuse peale kõndis ta solvunult minema. Mõne aja päärast naastes oli ta mässitud termotekki  ( või fooliumi). Küsides, et kust ta selle leidis vastas "I was so sad that I didn't want to look up anymore. Suddenly I saw something shiny and thought it was fate. So I wrapped that thing around me." Saite selgusele nüüd, et too kutt polnud päris normaalne. Teine nendest ütles mulle pidevalt et ma oleksin pidanud olema koer, oleksin rohkem poisse hookinud. Ja tegi see peale mingit seletamatut häälitsust. Muidugi ei saanud ta mult küsimata jätta "12 months" eesti keeles, sest teadagi kuidas see talle kõlab.  Ahjaa ja kui ma talt küsisin et miks ta nagu taksot siitsamast ei võta või tänava otsast küsis kas ma tahan tast lahti saada. Seletasin talle viisakalt et sugugi mitte, sest et ta sõber oli niivõrd paanikas oma Iphone tühjenemise tüttu ja oli jala valmis koju jalutama (Londonisse, Camden towni pm , Watfordist). Tüüp polnud kahjuks teadlik et taksod ninaalt on vabad võtma. Tüüp vastas aind sellepeale "Shhh, don't tell anyone anything. I dont have money so I kinda try not to tell them where to get taxis". Suht reasonable põhjendus. 

Well anyways. Ma nüüd pakin kokku selle postituse ja loodan et teil seal lumi kah varsti sulama hakkab ja lumikellukesed välja ilmuvad. Selle nädalavahetuse veedan ma Manchesteris Bradi seltsis. Can't wait! :)

Täpselt kuu aega on möödas ja praegune kell näitab mulle kahte öösel. Ilmselgelt on mul probleeme nii blogi pidamise kui ka une leidmisega, mitte et ma seda viimast ise takka utsitaksin. Eeniveis , lot to tell, vist.

Palju ei mäleta seega suhteliselt umbluiselt läheb minevik. Noh ütleme nii, et kuu aega tagasi käisin ma peol ja kohtusin seal meglaheda kutiga, kes mul siis ilusasti maid ja mittemaid oma proosaliste sõnadega kokku lubas. Aga teate, tänapäeval see proosalisus ausalt ei näita enam midagi muud kui sa oled räme player. Ok, in that certain moment oli kõik see kaunis ja ilus ja kõigetipuks "no girlfriend" mul ütles siis mu süda oli peaaegu tema käte vahel. Mõni aeg hiljem selgus (uhuhuu, mu level miljon feisbuukis häkkimisskilli kiitleme siinkohal) et tollel ilusal ja toredal kutil on "yes girlfriend". Ilmselgelt olin loll ja tol hetkel ei kahelnud sügavalt, sest noh, kui kutt juba kartmata kutsub tüdruku endaga kontserdile, kuhu omab ekstrapileteid ning kohtingutele Watfordi (kus ta gf elab muideks) ning igast muud jama lubab siis väga ei pane mõtlema küll, et kui ta mind niiviisi kutsub siis raudselt tal tüdo. Uskumatu kui jälestama panev situatsioon ikkagist. Tüdrukust on kahju.

Olgu, lahkume negatiivsuse lainelt. Nädal enne mu lahkumist läksin ma neiu Saraga Watfordi peaole et üksteisele karjuda kas "porazza" või "purjus" et ikka üha enam kindel olla, et me ikka seda oleme ja näidata oma üllatavalt head taset siis võõrkeeles. Mis ma tolle neiu puhul armastan ja üldiselt siinkandis väheste puhul näeb, on see, et ta laseb end täiega vabaks ja joob minuga tequila shotte (see on ülim pluss minu silmis). Pidu oli täiega awesome ja suurem osa koosnes peamiselt tantsimisest. Vahepeal leidsin ennast baarileti äärest, kus olin parasjagu uusi jooke ostmas aga raha mul ei läinud ja käed olid pidevalt Jägerbombe täis.  Uk meestel pappi on. Mingiaeg tantsides tundsin ma et miski lendas vastu nägu mulle, ringi pöörates mõistsin õnnelikult et tegu oli kõigest õnnetu glowstickiga, mis peremehele kõlbmatuks osutus. Pöörasin tagasi Sara poole, et märgata teda oma nägu kätesse peitmas. Mõtlesin, et sai ka glowstickiga kuid siis märkasin et peo üks suur siltidest (mis on megaheavy btw) oli laest alla tõmmatud koos teiste kaunistustega. Natuke aega ta hoidis oma nägu ja siis tantsis edasi nagu midagi poleks juhtunud. Kuna ma sain aru, et tal üks kutt käib annoymas otsisin ma kiirelt põhjust et sealt minema minna, õnnekskahjuks avastasin ma just tol soositul hetkel, et Sara nägu on verine ja haarasin ta lihtsalt vetsu nägu puhastama. Umbes sada korda küsides ja siiski veendudes vandus ta mulle, et kõik on okei j lähme tagasi tantsima. Õige naine, ei löö verine nägu kah teda tantsupõrandalt. Peo lõppedes me tutvusime nelja tüübiga kellega koos me taksot oodates aega veetsime. Üks nendest oli eriti annoying, sest rääkis terve aeg prantsuse keeles. Sara õnneks oskab prantsuse keelt ja ütles et tüüp teab ainult nelja sõna ja pm terve aeg rääkis kuidas ta nimi on koer. Edukas talle sel juhul. Ja kuna ma ja üks tüüp hästi läbi saime ja eespool kõndisime teistest siis riimivanad sõbrad nagu tal on hakkasid riime ritta seadma : "Hi my name is Callum, I'm 23, I'm with the girl with red jeans" jne jne. Suhteliselt lõbus seltskond tegelt. Oma külakese jõudes avastasin ma, et olen oma koduvõtmed ametlikult kaotanud. Istusin siis tänaval maha ja messisin kõikvõimalikele hingelistele, keda ma siinkandis tean, et mul öövarju pakuks. Sara veel ootas minuga. 30-minutit hiljem otsustasin teha oma 10nda kotiotsingu, kust avastasin oma koduvõtme voodrivahelt. Üsna õnnelik õhtu. Ma juba mõtlesin et pean hakkama raha kõrvale panema uue võtme tegemise jaoks.

Jätkan 15.jaanuaril

Enne Eestisse jõudmist veetsin ma öö lennujaamas. Riiga jõudes sain ma absoluutse šoki, sest kui ma olin just eelneval päeval käinud Luluga kampsikute väel koeraga jalutamas siis järgmine päev pidin ma end avastama lennukist välja astudes talvejope ja fliisteki embusest. Issi tuli mulle vastu ja seejärel sai selle kolmetunnise sõidu Viljandisse ette võtta.
Ega Eestis väga palju imesi ei juhtunudki. Kui saabusin läksin Lissul külla ja lasin tal endale ripsmed külge kleepida.
Kolmapäeval läksin ma õe lasteaeda ta jõulupeole ja seejärel sõitsime Noraga Tallinna, vanade aegade mälestuseks pidu panema. Ütleme nii, et vanadel aegadel oli parem.
Reede läksin ma Jannu poole kus pakkisime endale süüa ja juua sisse et seejärel Tartusse maailmalõpupeole minna. Muidugi ajaga polnud keegi meist niivõrd kursis, et kui ühel hetkel Mari-Liis helistas, mõistsime, et on aeg sõitma hakata. Nõudsin muidugi aega, et toidud kaasa pakkida, sest ilmselgelt tagasi teel või siis juba sinnaminnes Härra nälg mind näpistama tuleb. Istusime siis Jannuga tagaistmel, nosisime süüa ja jõime viina, nagu eestlased ikka.  Anu siis kainena juhtis autot. Tegime muidugi pissipeatuse Puhjas kuhu teadmatult ma oma telefoni lumme uitama unustasin. Mu kullapai oli omavoliliselt otsustanud lahkuda autost. Niisiis tartus korjasime Meri-Katre peale kes muidugi esialgselt arvas et me ootame teda uhkes dziibis, pettumus oli vist suur kui avastas et meie seal autos polnud ja pidi järgmisesse istuma. Illusiooni ees oli ilmselgelt väga suur järjekord, sest kõik ilmselgelt tahtsid maailma lõpetada mõnusa punto saatel. Sisse jõudes kutsuti meid insta üles Vip-terassile, kus meile oli lubatud piiramatus koguses alkoholi. Seda muidugi tasuta. Pidu pidi kahjuks lõppema meile varem kui muidu aga pole hullu. Edasi läksime Metrosse kus panime kutid-pliksid võileibu ja wrappe vorpima. Mingil hetkel lendasid sisse kaks kutti kes laulsid "shots-shots-shots". Ütlesin neile "Siit te küll kahjuks shotte ei saa". Ütles mulle et "Watch me" ja seejärel hiilis ta taharuumi ning ühelhetkel oli tagasi mu seljataga ja pistis mulle mandariini pihku. Ääretult nunnu kutt. Teisel hetkel avastasin ma sealt Tähe, kellega sai maailmaasju räägitud. Tegin tal punase musi kah, et ta saaks hiljem oma sõpradele näidata. Tagasiteel avaastasin et mu telefon on kadunud ja palusin teha Puhjas peatuse, kus imedekombel ma leidsin selle lume seest ja töökorras. Maailm on ikka imesi täis ja Nokia on purunematu.
Pühapäeva ja esmaspäeva veetsin ma perega ja pidasime niisama vaikseid jõule nii Viljandis kui ka Kehras.
Teisipäeval oli mu viimane õhtu Viljandis seega tuli suurem puntok ette võtta Cheersis. Sai terve õhtu tantsitud ja erinevaid shotte proovitud. Hiljem läksin täiesti suvakate taksoga koju sest olgem ausad, siin see taksosõit tuleb ringiga kah odavam kui otsesõit mul siinmaal. Lihtsalt sellepärast jagasime taksot, sest mul polnud raha ja teiseks üks-kaks taksot sõitis vaid sel õhtul.

Tagasi Inglismaale jõudes olin ma veendunud et ma pean jälle öö seal veetma seejärel hommikuse rongiga koju sõitma. Läksin ostsin bussipileti juba ette ära ja otsisin kohta kus omale ööks pesa punuda. Minu õnneks oli mulle Marvin saatnud sõnumi et on kohe kohal ja viib mu koju. Ta sõitis poolteist tundi selleks, et mind peale korjata. Selliseid inimesi ma armastan. Andsin talle siis uhkelt viina üle tänutäheks ja olingi tagasi.

Neljapäeval läksime Noraga peole Oceanasse. Kui tema oma kuttidega tantsis sattusin mina juhuslikult X-factori Adam Burridgega tantsima. Jap, nii tuus see neljapäeva õhtu oligi. Peolt lahkudes saime Hispaanlastega tuttavaks kellega konkreetselt üle tunni aja passisime ja ajasime segast. Nad laulsid Enriquet oma terve keha passioniga minu telefoni (üks hullem kui teine) ja olid niisama lahedad.

Aastavahetusel olid kõik mu sõbrannad pagenud Londonisse ja minul ei jäändki muud üle kui ennast lihtsalt kellegi seltsi pressida, õnneks Hispaania kutid olid insta nõus ja saimegi siis nendega kokku ja hakkasime pargis viina lahendama. Niipea kui ma pargipingilt tõusin mõistsin okou, see on pähe hakkanud, seega ei saanud ma enam olla vastutustundlik oma huulte värvimise üle aga ilmselgelt oli see ääretult esmatähtis et mu musu võõbatud oleks, seega otsustas kaineim meie seast selle rolli ülevõtta ja mu huuled punaseks toonida igakord kui nad roosaks tõmbusid. Küsisin siis kõikidelt neiudelt kes vähegi ilusad olid et kas mu huuled on ilusad ja kuhu nad suunduvad, sest mul oli oma Hispaania kuttidele ikka wingwoman kah vaja olla. Kuigi üks nendest kinnitas igalekutile kellega ma suhtlesin "hoia eemale ta on minu tüdruksõber". Jah, lihtsalt omastatud. Kahjuksõnneks murdsin ma ta südame sadakorda tol õhtul, sest tutvusin ja olin seal muude inimestegagi. Õhtu lõpuks olin ma kõigest ühe kutiga, kes ütles mulle et võin temapoole edasi tulla seal majapidu edasi, et siis viib hommikul mu tasuta koju, st ta sõbrad viivad, sest tal autot pole, lol.  Ilmselgelt olin ma räigelt reivides suutnud kaotada paberilipaka millel uhkelt oli number kus parajasti mu mantel koos sooja salliga rippus.  Seega for once sain ma tunda mida Inglismaa neiud iga nv tunnevad, ilma mantlita peole minekut ja koju tulekut. Mina kõigest siis ainult koju tulekut. Hommikul andis Ben mulle oma dressipluusi ja maksis kinni rongipiletid ja muud asjad, sest sõbrad polnud veel kaineks saanud. Päris kena võis olla kõrvaltvaatajaile kella kahe kolme ajal liikuv neiu uhkes maanikleidis (mis oli muidugi joogiläga täis), punastes kingades (mis muidugi olid jumala porised) ja dressipluusis. Oh well, no shame in these days.


Reede tuli Watfordi mu tulevane abikaasa Brad. Seega pärast töö lõppu pakkisin ma asjad ja kohtusin temaga rongijaamas. Seejärel viis ta mu Nandosesse sööma ja siis läksime viisime asjad hotelli ja panime end klubi jaoks valmis. Oceanas kohtusime Ann-Andra, Meeri ja Emmiga ja puntosime nendega terve õhtu. Oli üks ilusamaid ja toredamaid õhtuid üldse. Hea seltskond ja hea muusika. Muidugi oli eriti khuul see et keset pidu otsustas Bradley nurka minna ja smsida OneD Harryle et Watford on lahe pleiss ja Laura on perfect ja muud jama veel. Lahe aga samas eee... ei tea. Eeniveis. Hommikul läksime siis Bradiga subwaysse kus meie tiimitöö ja tellimise peale ütles teenindaja et me oleme awesome couple. Nii et sobisime superhästi ka teiste meelest.


See reede siis läksin ma oma Hispaania pliksiga kohalikku pubisse siidrit lürpima ja oma vahepealsest ajast rääkimas, kui me koos pole olnud ja täitsime lihtsalt teadmata lünkasid üksteise jaoks.
Laupäeval läksime Saraga poodlema ja õhtul majapeole. Peo teemaks oli pidzaamad aga kuna meid muidugi uinamuinapea Marvin väga hilja teavitas pidime ilmuma sinna tavariietuses. Marvin laenas mulle enda tudukomplekti milles ma siis uhkelt ringi tuigerdasin. Pidu oli väga lahe, sain teada uutsorti joomismänge ja näha kuidas beerpong välja näeb. Muidugi oli meeletult nunnu see, kuidas kõik üle 20 aastased noormehed olid end onesiedesse mässinud. Mingiaeg ma avastasin et mu viinakoks hakkas lõppema ja ma ilmselgelt ütlesin seda kõvahäälselt välja mille peale tulid igaltpoolt käed ja kallasid mul oma jooki sisse. Segus võis leida viina, viskit , õlut, martinit, siidrit ja mine tea mida veel. Muidugi halastati ja kallati mulle pealekaks punast fantat. Ühel hetkel kui vist nälg majaomanikku näpistama hakkas, tellis ta konkreetselt seitse pizzat, oma raha eest. Aga noh see kadus imeväel sest ma otsutasin oma riideid vahetada ja tagasitulles olid need juba kadunud. Oh well. Kokkuvõttes pidu ja inimesed olid lahedad.


Pühapäev just relaxing day with Sara. Läksime Hemel Hempsteadi ühe uue ai-pairiga tutvuma ja sõime päris faancys kohas. Kus tellid oma toidu ja siis võisid minna võtma unlimited salatit noh. Võta palju jaksad. Väga naiss koht oli ja soovitan iseendale jälle minna.

Eile tuli lumi maha. Sain lumesõda ja lumememmesi ja muud lumefunni teha. Nüüd võib ta ära minna.

Ahjaa saatsin oma ülikooli asjad ka ära, mistõttu ma tegelt väga ei viitsinud siia kirjutama tulla.

Tervitustega ja paljude muside ja igatsustega
Laura

Heiheihei mu vahvad lugejad kes mind mõnuga toksinud on, et ma oma aega pühendaks selle lehekülje täitmisele. Siin ma nüüd olen ja pikaks postituseks tasub valmis olla, sest 2 nädalat on vaja täita.

Eelmine reede pärast töö lõppu pakkisin ma kõik asjad ilusti kottidese ja liikusin siis nende raskete kottidega rongijaama suunas, et oma teekonda Birminghami alustada. Jooksin sinna nii, et higi voolas otsaees aga asjata, rong otsustas hilineda. Tegin ümberistumise Watfordis kust edasine sõit Birminghami oli nagu linnulend. Muidugi ei kontrollitud mu poolepalga eest soetatud piletit üheski peatuses ega ka rongis nii et olin vägagi marus, sest oleksin võinud ka niisama seal rongis istuda ja kui kontroll oleks olnud, oleks ostnud kohapealt. Noh, tagantjärele tarkus eksole. Birminghamis polnud mul absoluutselt õrna aimugi kuhu suunda võiks jääda Meri-Katre koduke, seega otsustasin hüpata taksosse ja ennast kottidetassimisest säästa. Tiristasin kella ja lendas platsi Meri-Katre üks toakaaslastest kes mulle kõik asukohad ette näitas. Hakkasin siis viinasegu käps lürpima, vahetasin kingad ja asusin suvalises suunas teele. Kuna muidugi mul polnud aadressi ja mul polnud ka meeles selle koha nime siis improviseerisin suurel määral kesklinna suunas. Kuna teadsin, et see asub peotänava lähedal siis ma esimese asjana üritasingi uurida, kus see peotänav asub. Hüppasin siis esimeste kuttide juurde, kellest üks mulle usinalt ja täpselt fooride ja ringteede järgi seletas detailselt kuidas sinna jõuda. Liiga palju teksti ühes minutis ja ma olin segaduses, üritasin seda varjata aga tema semu nägi mind läbi ja samal ajal kui tüüp ikka seletas ütles ta mulle "sa eksid ära, jah?", noogutasin ja tegin näo, et kuulan seda teekonda edasi. Tänasin ja lahkusin siis siiski tundmatus suunas. Teepeal otsustasin ma peatada ühe takso, palusin talt juhiseid ja siis lahkusin kasutamata ta teenust. Üsna vastik inimene võin ma ikka olla. Kui ma omadega peotänavale olin jõudnud, polnud mul õrna aimugi kus neiu Katre töökoht asub, seega käisin ma pea laiali otsas mööda tänavat ringi. Kaks tüüpi olid siis niivõrd mures mu pärast et lendasid kohe platsi, et mis mul mureks jne. Kahjuks ei osanud mind aidata seega otsustasin istuda bussipeatusesse maha ja oodata kunas merks oma tööpäeva lõpetab ja mulle kõne teeb. Ootasin siis umbeskaudu 15 minutit ja peagi saimegi kokku.  Istusime siis mõnda aega ja merks lahendas oma veini. Edasi liikusime gatecrasherisse mis on üsna suur klubi siin Inglismaal, reaalselt inimesed pidevalt eksivad ära seal ja pole ka imestada, juba cloackroomi või vetsu oli selline teekond, et küttis jalad kuumaks. Läksime põhisaali, kus oli selline vägagi imelik muusikavalik käima löödud. Raske oli arusaada mis zanrit nad siis lasta püüavad oli nagu old school ja tuli ka dubsteppi ja siis jälle mingi imelik electrojama. Väga segane. Otsustasime siis paar jooki veel alla kulistada, et vähe kiirem samm all oleks, tellisin siis tekiilashoti ja viinakoksi. Viinakoks oli muidugi 90% viin ja 10%mahl, kange ühesõnaga. Tekiilashoti puhul muidugi baaris puudus sool ja ka laim/sidrun, seega kulistasin selle alla ja peale võtsin viinakoksi. Pole kerge see elu siinkandis. Läksime edasi siis teise ruumi mis oli üsna väikene ja mängis tänapäevamuusikat , hip-hopi ja dubsteppi. Seega oli hea, diskor tegi üpris häid üleminekuid ja kokku miksimisi, et oli ikka hea saal meil valitud. Hiljem tuli välja et seal oma 5 ruumi veel vist :D. Aga oh well, meil sobis see. Pärast pidu läksime sõime kohalikus kiirtoidukas ja samal ajal kui me rahulikult oma näksi nautisime läks täpselt meie laua kõrval kakluseks. Üks neiu kes parajasti kõrval liikus , kukkus peaaegu lauale, ma tõmbasin ta ära enda toolile ja liikusin ühe koha edasi, et too haiget ei saaks.

Järgmine päev ärkasime Merksuga suht 11 paiku võinii ja läksime linna shoppama. Kuna Merksul oli sünkari peokene plaanis läksime me turule ostma igast kraami kokku. Puuvilju ja juurvilju siis täpsemalt. Saime ühe poundsi eest kolm ananassi ja need häirivad otsad tõmmati ka otsast. Kutt terve aeg veel seletas mulle, et nii ilusa naeratusega, ei tohiks ma ikka kunagi naeratamist lõpetada ja oli lihtsalt cheeky. Turul üldse hakkasid need onukesed seal lihtsalt külge. Üldiselt oli väga odav turg siiski. Ostsin endal shopingkeskusest veel odavalt püksid ja kingad ka õhtuks, sest eelmisepäeva kingad olid mu jalad piisavalt kannatama pannud ja ma poleks suutnud teist õhtut nendesse oma jalakesi pressida. Kuna kotid olid rasked ja käed olid õrnad, leidsime et võtame parem rongi koju. Just üks peatus enne kodu, teavitati et rahvas hüpake rongist maha ja oodake järgmist, ilmastiku tõttu, canceldati see rong ära. Vihma sadas kõigest, ei tea mis need õrnakesed siis veel teevad kui valget asjandust sadama hakkab. Õnneks järgmine oli 15 minuti pärast kohal (selle aja jooksul oleks me muidugi koju jõudnud jala kaks korda vähemalt kõndida aga kuna käed ütlesid ei, siis ei see ka oli). Peatusest koju märkasime megasuurt madratsit ja halb mõju nagu ma ka olen, veensin Meri-Katret selle koju vedama. Viskasime kotid tuppa ja ma käskisin Siimul meil trepipeal appi tulla, sest see oli ikka omaette tehnika kuidas see trpilt tuppa saada. Haha, väga lõbus seiklus oli. Hakkasime siis hakkima ja sättima ja üritasime mingi megalt rushida sest olime graafikust ikka normaalselt maas. Pidu pidi hakkama kell seitse  aga muidugi nagu Inglismaal juba kord ja kohus, hilinemine pole häbiasi. Seega jõudiski kamp noori Merksi pleissi alles kella kümne, üheteistkümne vahel. Lasime joogid kurgust alla ja näksisime kõikvõimaliku, mis laual oli. Alguses tahtsid nad kõik minna Mecchusse aga kuna ma olin kuulnud kohalikult negatiivset tagasisidet ja samuti ka internetist olin ma selle klubi suhtes vägagi skeptiline ja olin valmis mujale minema. Õnneks oligi turval ühele kutile meie kambast öelda, et valed jalanõud ja suuna mujale me võtsimegi. Läksime Walkabouti mis mängis üsna retro muusikat. Joogid olid ulmekallid seal või siis olin mina liiga kaine, et sellest aru saada. Igatahes õnneks ma palju ei pidanudki maksma, sest pärast paari tekiilashotti, ei suudnud baarman ära imestada, et üks inimene taolist asja enda kurgust alla lasta üldse suudab. Seega hakkas ta mul seda edaspidi tasuta andma. Täiesti luksus. Tantsimise ajal, sain ma konkreetselt 4 kutset erinevatelt kuttidelt et minna hotelli. Ilmselgelt oli ei üsna kindel vastus ja nautisin pidu eesti rahvaga edasi. Lõpuks avastasin et põhineiu on juba pikemat aega kadunud olnud, mistõttu ma siis asusin kui ehtne piraat oma aaret otsima. Piraat ma küll polnud ja aare oli ka pelgalt vaid sõbranna, kuid otsing sai päris põnev siiski. Murdsin peaaegu et ukse maha vetsus, siiani ei saa ma aru, kuidas ma selle ukse avasin, sest see oli lukustatud, jääb igaveseks mõistatuseks. Pärast pidu läksime jälle samasse kohta sööma ja võtsime takso koju.

Pühapäeva hommikul pidi Meri-Katre tööle minema. Seega olin ma majas üksi koos Siimuga. Enamus aega lihtsalt magasin ja tsillisin niisama, sest aega rongini oli päris kaua. Kuskil kolme aeg lendas Siim oma toast välja, et mulle tere hommikust öelda. Suht varajane sell ütleks. Näksisin siis lillkapsast megatsillise dipiga ja nolasin arvutis edasi. Ega mul suurt midagi teha polnudki. Asjade pakkimine läks õnneks edukamalt kui Birminghami minnes ja kõik mahtus täpselt ära, lisaks oli mul tulnud kõigest üks kott, seega läks hästi. Õnneks Siim ütles mulle et ta just mõtleski koos Karliga mind rongijaama saata, seega poisid vedasid mu kotte rongijaamani. Rongis viskasin ma kotid üles ja Watfordi jõudes tegin ümberistumise. Kings Langleys õnneks korjas mind Andy oma uhke bemmiga peale ja viskas koju. Ahjaa ja tagasiteel samuti kordagi mu piletit ei kontrollitud. Ahh nii vihale ajas ikka. Pärast seda väsitavat nädalavahetust ma lihtsalt läksin varakult magama.

Nädalasisene aeg möödus ääretult kiiresti nagu sel juba tavaks on. Kolmapäeval käisime Luluga rattaga sõitmas, kuid see jäi pigem lühikeseks, sest mul oli kumm niivõrd tühi, et enam kuidagi vändata ei andnud, samas oleksin ma ka peaaegu auto alla jäänud ja Lulu südame seisma pannud. Õhtul kokkas pea terve pere koos ja pärast seda saime Sonny küpsetatud browniesi. Nii nämparid olid. Reedel käisime Luluga peretuttava koeraga jalutamas ja mängimas, koer olevat pärast nii väsinud olnud, et terve ülejäänud õhtu ta nohises vaikselt oma pesas.

Kuna mul oli plaanis teha laupäeval IELTSi test, pidin ma kurvastusega ütleme kõikidele peoplaanidele EI ja vaikselt aega nautima oma õppematerjalide keskel. Õnneks Sara hellas mulle ja kutsus ühele dringlile, et mu paksu pead vähendada sellest stressist ja läksimegi kohalikku pubisse kus lasime pindi siidrit kurgust alla. Rääkisime meestest ja kogu meie toredast elust ja siis läksime tagasi kodudesse. Muidugi õppimise osas andsin ma alla ja otsustasin teki alla pugeda üsna varakult, sest äratuskell oli pandud mul kella kuueks hommikul.

Laupäeva hommikul tellisin ma takso endal majaette sest taolises külmas ma polnud suuteline paart meetritki kõndima, rääkimata siis kõndida 20 minutit rongijaama. Rongis ma vaatasin veel üle kuidas kirjutada kirja, sest teadsin et kirjutamise osas on kirjand ja siis teine on lühike variant, ehk siis arvasin, et kirja kirjutamine. Sina tormasin ma kui tuulispask, et õigel ajal kohal olla, kuid kohal olles selgus et 9.15 on viimane aeg, mil klassis peab olema. Jah, hea et nad taolist infot paberitel edastasid. Igatahes sinnajõudes esimese asjana , näita oma ID-d, seejärel kirjuta allkiri, saad templi, lähed väravatest läbi, viskad kotid ja pealisriided ära, lähed koridori, näitad ID-d annad kolm sõrmejälge, lähed klassi näitad ID-d, lähed oma kohale, testi ajal kontrolliti kolm korda veel ID-d kui parajasti test käis. Kuulamine oli üsna lihtne, lugemine oli suht keeruline aga loogikaga sai enamus asju paika panna, kirjutamise puhul ikka kõrgem vägi andis mul mõista, et olen olnud paha laps ja karistas mind kahe statistikaga, millest ma pidin tegema kokkuvõtte. Oleks see olnud siis mingi lihtne statistika aga see oli täiesti ajuvaba ja teemal, millest ma näiteks midagi ei tea, samuti, ei teadnud ma sõnade tähendust seal statistikas. Improvising is the way to go selles osas. Kirjand oli kah suht nõme, hea teema aga sitt sõnastus antud, et luua sellele normaalsuse piires pealkiri. Aga oh well, normaalsusepiires peaks ikka punkte saama. Seejärel saime teada mis kell suuline osa on, seega otsustasin ma vahepeal käia ära Londoni kesklinnas et Krässut näha. Riideruumis hakkas muidugi kutt minuga juttu ajama ja ma kaotasin 15 väärtuslikku minutit, et Londoni jõuda aga oh well, pole hullu. Saime Krässuga kokku ja läksime Vapianosse kus oli nii suur järjekord, et me ei saanudki väga palju aega koos olla, sest ma pidin juba tagasi tormama oma suulisele osale. Jooksin siis trepist üles ja kutid hakkasid nalja tegema, viska jope seljast , naeratus peast, hops-hops, teeme  pildi ära, ja ruttturuttu viska jope nurka ja mine suulisesse , kui sa juba jooksus oled. Hahah, väga halb pilt tuli ja riideruumis viskas kah kutt nalja, jookse tüdruk, jookse. Kuigi ideepoolest oli mul 10 minutit aega ja vahemaa sinna oli alla minuti teekond. Üleval korrusel jälle, ID, sõrmejälg, ID ja siis sain jutustama hakata. Ajasin kuti pidevalt naerma ja olin üldse väga tshillis olekus. Ja lõpus ta veel tänas kah mind et ma närvipundar polnud ja ta ikka naerma ajasin. Ahjaa ma ei ole lisanudki fakti, et minu eksamiruumis oli 50 inimest, 6 eurooplast, 4 aafriklast ja ülejäänud olid indiast ja aasiast pooleks. Reaalselt kui ma oma lauda otsisin olid laudadel sildid kas Jin Jung või siis Rahid Muhammed. Eniveis pärast testi hakkas jälle muga riideruumi kutt juttu ajama ja pärast seda lahkusin ma sealt rõõmsal sammul minema. Hakkasin siis teepeal tuubijaama rääkima ühe kuttiga, kes samal ajal minuga lõpetas ja sõitsime siis 10 peatust koos. Ta oli siis Bangladeshist ja ta nimi oli Rahid.

Kui ma koju jõudsin oli mu külas käimas parajasti festival, terve tänav oli kinni pandud ja igast attraktsioone ja magusat ja muud pahna täis. Viskasin oma asjad nurka, relääksisin natuke , kuni Sara hellas, et jou tshiika, lähme festivalile. Võtsin siis oma viitsimise kokku ja ronisin majast välja kui just Janey tuli ja mulle ja Sarale ütles, tulge sööma, meil nii palju süüa. Otsustasime, miks ka mitte siis. Mängisime siis lastega ja hakkasime kaheksakesi sööma. Janey ja Sara rääkisid Valenciast, sest Sara elas seal ja Janey on seal esinenud ja käinud nii et juttu neil jagus. Pärast läksime siis festivalile, mis oli tegelt just lõppemas, seega saime veel Hispaania kuuma šoksi kohalikust kohvikust ja vaatasime ilutulestikku. Siin on reaalselt lambi festivali ilutulestik ka suurem kui Viljandi aastavahetuse oma. Otsustasime, et kuna peole ei lähe siis võiks teha ühe siidri kohalikus pubis ja seejärel minna koju tagasi. Ühest siidrist sai kaks ja seejärel enamgi. Kuni lõpuks otsustasime koju minna. Muidugi sattus sinna samal ajal mu vana tuttav, kes meid oma lauda kutsus, seega jätkus see siidri joomine edasi. Lõpuks oli mul juba nii paha olla, et aeg oli tõesti koju minna. Õnneks viis sõber meid autoga koju, mis siis et ma samal tänaval elasin. Ahjaa siidrid siin on reeglina 5,5% kuid ma olen üsna kindel, et need on enam, nad lihtsalt mõjuvad ajuvabalt kiiresti ja on ikka normilt kanged, ei teagi kuidas Eestis seda limonaadi joon.

Pühapäeval ma magasin nii kaua kui võimalik. Muidugi oli esialgne plaan mul minna Watfordi shoppama aga kuna eelmise päeva "üks siider" andis natukene veel mu tervisele teada, et ikka ära mine shoppama siis olingi ma kodus terve päeva relääksimas. Õhtu poole otsustasime Saraga jälle pubisse minna, seekord siis kõigest rahulikule teejoomisele. Kuna mina muidugi olin söömata otsustasin tellida endale mõnusa toidu sealt ja siidriasemel siis kõigest apelsinimahl. Istusime seal mitu tundi ja lobisesime niisama, kuni tuli aeg, kus ma pidin kinno minema. Brian tuli võttis mu pubi eest peale ja sõitsimegi kinno. Muidugi suutsime me veel ära eksida ja jäime vägagi palju hiljaks, et näha meie soovitud filmi. Seega improviseerisime filmivaliku puhul ja otsustasime vaadata "Sightseers". Mitte kellelegi siin ilmas ei soovita sellele filmile oma raha ja aega raisata. Nõme ja rõve ja kõik paha korraga. Väga loll film oli :(. Noh pärast filmi viis ta mu koju ja ise sõitis tagasi Lutonisse, et tööle minna.

Enam-vähem sai ülevaade tehtud. :)
x

Allrighty my mateys. Kätte on jõudnud päev, kus ilmub taaskord kokkuvõte toimunust.
Koolinädala jooksul väga palju ei toimunudki ikka sama, lapsed koju, mängime, sööme ja muud huvitavat midagi. Kusjuures see nädal nii palju koristada polnudki, sest vanemad poisid tahtsid raha teenida ja koristasid ise enamus ajast, muutis minul ainult elu kergemaks.
Reede õhtul vaatasin ma lastega Riot ja seejärel tegin end ops-ops kiirelt valmis. Andy tuli võttis mu minu lemmiktaksojuhiga peale ja sõitsime Watfordi. Teepeal muidugi arutasime kõike Nora eraelust ja muudest asjadest. Andy ja see taksojuht koos võiks panna reaalselt oma komöödiashow üles, sest nii naljakat juttu pole lihtsalt võimalik toota. Igatahes sinna jõudsime, polnud mul õrna aimugi kus asuvad mu hispaania sõbrannad või eesti omad, mistõttu ma ja Andy läksime istusime mõneks ajaks Bedi maha ja ajasime niisama juttu. Seejärel otsustasime liikuda Oceana poole, kuid enne otsustasime teha pubis ühe joogi veel. Samalajal kui me pubis olime nägin ma aknast välja vaadates ühte hispaanlannat maas istumas. Läksin jooksin siis kiiresti välja, et uurida, miks ta istub seal. Kuid oli üsnagi selge, et neiu oli liiga purjus et endaga hakkama saada. Mina ja Andy hakkasime siis ta eest hoolt kandma, ma jooksin kebabiputkasse ja ostsin hunniku vett ja Andy pani tal jope kinni ja tassis teda teise kohta , mugavamasse asendisse istuma. Mingi aja jooksul tuli vabatahtlikke tiim ka appi, kes aitas hoolt kanda siis nende eest. Kui Nora saabus otsustasime Andyga hispanlannad jätta vabatahtlike juurde ja ise edasi minna. Ma muidugi väga kaua Lloydsis olla ei tahtnud, sest suuremat isu alkoholi järele mul polnud.  Nurusin siis lõpuks Andy endaga kaasa Oceanasse. Teepeal nägime et hispaanlanna oli ikka sama koha peal ja tal polnud sugugi parem. Koju ka ei saand minna, sest keegi ei teadnud ta aadressi. Kõrvalpingile tulid siis mingid tüdod istuma keda Andy hakkas seepama ja mõne aja jooksul sai nad nõusse, et nad meiega Oceanasse tuleks. Ootasime siis neid neiusi sada aastat, kuni mul kõrini sai ja otsustasin järjekorda minna, sest kell oli juba reaalselt väga palju.  No muidugi Andy kohtas teepeal teisi neiusi , kellega ta oma aega raiskama hakkas. Sest kui ta ütles neiudele "äkki võtate mu numbri ja kui igav on saate helistada" , mille peale üks neiu vastas "ma tulin poolast siia tööle, sest ma kogun pulmadeks raha". Kusjuures kaalun seda nüüd ka seda korviandmise põhjusena kasutada. Seejärel läksime lõpuks Oceana sabasse, kus Andy oli jumala veendunud et me sisse ei saa, sest kell on juba nii palju ja uksed sissepääsemiseks suletakse. Ah Andy üldse polnud väga sümpaatne selles osas et me Oceanasse läheme. Kui turvani jõudsime sai turvaga jälle nalja visatud, sest eestlased pole siin just igapäevane nähtus. Niisiis kui sisse jõudsime ja tantsima sai hakatud, siis Andy meeleolu kohe muutus ja oli naelutatud tantsupõrandale. Aga kuna üks härra jõudis watfordi liiga hilja ja enam sisse ei saanud , otsustas Andy kurvastusega lahkuda. Õnneks nägin ma seal oma sõpra, kes kunagi minuga rongi ootas kella kuueni ja otsustasin siis temaga oma aega edasi veeta. Samal ajal kui bashmendi biidid möllasid lendas üks neiu läbi kahe kuti potsti põrandale ja rahakott lendas kõrgele õhku samal ajal ja langes täpselt minu kõrvale. Neiu ise vist ei mäletanudki, et tal rahakott oli, tõusis püsti ja hakkas edasi tantsima. Võtsin siis selle üles ja andsin selle tema kätte, tüüp oli imestunud, et tal üldse selline asi oli. Hahha. Noh igatahes. Pärast pidu jalutasin ma siis sama kutiga rongijaama ja ootasime jälle koos kaks tundi rongi. Jõudsin alles pool seitse koju. Väsitav.
Järgmine päev ärkasin uskumatult vara isegi ja otsustasin, et läheks hakkaks juba jõulushoppingut tegema. Võtsingi bussi Watfordi, kus sain ühe hispaania neiuga kokku. Käisime mööda charityshoppe ja ostsime igast pahna ikka. Ma ostsin endale veel riidevärvi, sest üks mu kleit oli glowsticki vedelikuga rikutud, mistõttu otsustasin ma selle üle värvida. Koju jüudsin hakkasingi sellega pihta, tahtsin muidugi asjaga kiiresti ühelepoole saada ja unustasin kätte panna enda kõrval vedelevad kindad. Muidugi olid mu käed pärast sinised ja lihtsa seebi ja vee kooslusel ja karmimagi nühkimise korral see värv keeldus mul maha tulemast. Guugeldasin ka igasuguseid vasteid internetist, kuid ükski neist ei aidanud ja 10-12 päeva oodata kunas mu nahk sureb ja maha tuleb ma ammugi ei tahtnud teostada. Pärast mitmetunnilisi katsetamisi ma andsin alla ja otsustasin olla sinine käsi edasi. Terve päeva veetsin ma toas vaadates filme ja olles niisama, rahulikult, kodus. Pere oli ka ära ja maja oli eriti vaikne. Mingiaeg tuli mulle Gerard külla, kellelt ma siis muidugi uurisin välja, mis toimunud on ja kus ta olnud on ja nii edasi ja saime selgusetud asjad selgeks aetud ja nüüdseks on kõik korras, vist. Suhtleme jälle.

Pühapäeval nohisesin ma rahuliku südamega kella kolmeni ja ärgates avastasin ma ainult Sonny kodust, teised olid ikka veel ära. Niisiis ma istusin oma toas ja nautisin rahulikku pühapäeva. Tegin issiga veel skaibikõne, kes soovitas mul äädikat katsetada sinise värvi puhul. Jumal olgu tänatud, see toimis, kuid mitte lõplikul määral, mõnest kohast on ikka veel sinine aga suurem osa on maas ja käel on ikka inimesetoon olemas. Otsustasin siis Saraga pubisse tähistama minna, ta rääkis mulle oma  sünnipäeva nädalavahetusest ja ma rääkisin talle mis hispaanlased watfordis korraldasid. Mõnus õhtu temaga, nagu alati. Igatahes jah, midagi põnevat nagu polegi, järgmine nädalavahetus lähen ma Birminghami, Meri-Katre juurde ta sünkarit pidama, nii et tuleb põnev aeg.

Olgu.
Esmaspäeval oli Guy Fawkes Day, mis tähendas seda, et koolis, kus lapsed käivad toimus suur üritus. Kohal oli live-bänd, tehti surt lõket, barbecued ja lasti rohkem ilutulestikku, kui Viljandis aastavahetusel. Väga lahe üritus ja kindlasti tasus osa võtta.
Tegelt ma ei taha nädala sisesest ajast rääkida ju. Ja teie ka ei taha lugeda sellest (vist?).
Kuna mul oli reedel vaba päev otsustasin ma neljapäeval teha külastuse Watfordi, kus neiu Nora mind juba ootas. Alutasime Lloydsis kus mõlemad ennast võimalikult kiiresti purjakile ära tõmbasime. Seejärel hakkasime me videosid mu Austraalia sõbrale tegema. Plaan oli tegelt Oceanasse minna, kus tuli välja oli kõigest 100 inimest. Pettunutena läksime tagasi Lloydsi ja nõksutasime puusi liigagi valju muusika järgi. Ega pidu kaua kestnud, kui oli aeg rongile minna. Kui ma rongi ootasin klaasruumis, kõndisid väljas töömehed rõõmsalt ringi. Nagu filmist oleks see moment võetud, kõnnivad sama sammuga kaks tüüpi, mõlemal õlal mingi asjandus ja samal hetkel vaatasid ruumi sisse ja lehvasid. Ei saanud vastu lehvitamata jätta. Kui oli kaks minutit rongini läksin ma välja ootama. Ühel hetkel hakkas muga üks tüüp, kes oli minust 5 meetri kaugusel, rääkima. Küsis mult et ega ma ei pahanda kui ta suitsetab, esiteks tuul oli üldse teises suunas ja üleüldse me olime väljas ja ta oli 5 MEETRI kaugusel. Ilmselgelt ei häirind see mind. Siis ta küsis kus ma käisin jne, üsna selline veider sell oli, nohkari moodi veits. Rongis olid 2 tüüpi kes istusid maas ja rääkisid just omavahel kontserdist, kus nad käisid kui ühel hetkel hakkas see veidervelo nende jutule vahele segama, et teada saada, kus nad käisid. Siis palus ta neil arvata mis muusika talle meeldib (maasistuvate kuttide ilme oli priceless). Kutid siis olid et "I have no idea, man". "Tüüp oli nagu , dubstep obviously". (välimuse järgi ütleks pigem miley cyrus, noh olemuse järgi tegelt rohkem).
Reedel ärkasin ma megahilja ja lihtsalt lasin päeval mööduda tehes mitte midagi.
Laupäeval alustasin ma oma tööpäeva kella 9st ja polnud jõudnud tundigi mööduda kui siinoleku ajal suurim fight hakkas pihta. Mina sain muidugi kõigerohkem kannatada. Lõpuks tuli Saimps koju ja lahendas kõik ära. Seejärel läksin ma lastega high streedile jalutama, noh skuuterdama. Kodus hakkasime vaatama "Edward Scissorhands" ja seejärel Mr.Beani episoode. Tööpäeva lõpus mul oli nii kopp ees, et ma lihtsalt pidin välja saama, tantsima. Kuna Nora läks Windsori ja Sara oli nii läbi omadega, olin ma valmis üksinda minema. Kuskil üheksast võttis üks Andydest minuga kontakti ja küsis kas ma nendega jooma tahaksin minna. Mõtlesin et what the hell, lähen siis. Poole kümnest olid nad mul taksoga järel, kes küsis ajuvabalt palju raha nii väikse vahemaa peale.  Igatahes sinna jõudsime otsustasid Andyd minna ühte 21+ baari, kus nad mind lihtsalt sisse lükkasid , nii et ma ei jõudnud turvale teregi öelda. Tellisime siis ühe joogi, et jutt jooksma saada. Seejärel lahkusime sealt ja läksime järgmisesse pubi/klubisse, mis oli samuti 21+. Olin seekord täiesti fucked, sest turva kontrollis ID-sid. Oli meie kord järjekorras kui turva vaatas Andysi ja seejärel ütles mulle "Sinu ID-d ma tahan näha, vana oled?" Ütlesin 21, millepeale ta ütles, "Tahan ID-d" . Olin fakkfakkfakk. Andsin oma 19-aastase ID , ta ütles mul midagi aga ma ei saand aru. Poisid vastasid "Cheers mate" mõtlesin et okei, kõnnime minema, kõndsin uksest edasi poisid hakkasid sisse minema ja küsisid mult "Laura, where the fuck are you going?". Järelikkult olin siis sisselubatud. Seal meie õhtu sai alguse ametlikult. Jõime mingi 4 tekiilashotti, 2 vodkat redbulliga. Pärast kõike neid jooke avastasime et seal klubis pole mingit tantsukohta, mis oli vastuvõetamatu. Võtsime siis esimese takso mis teele sattus ja poisid käskisid meid kuhugi klubisse viia. Meid viidi kuskile täiesti metsakohta. Klubi oli nagu loss , for real. Esimese asjana läksime insta joogiletti ja ostsime hunnikutes kokse. Ausalt kokkulugematu arv. Tegime Jägerbombe ka, fakk ma vihkan neid "shotte" aga no, kui teiste kulul siis ei ütle mitte mingisuguselegi alkole ei, eriti kui alkohol keres teeb mõttetööd aju asemel.  Selles klubis oli üks tüüp, kes on 89-aastat vana ja ühelt shotimüüjalt saime teada et ta on seal püsikunde, nüüd saab ta seal tasuta riidehoidu ja sissepääse jne. Järgmine nädal peab klubi talle sünnipäeva peo, ta saab 90-aastaseks siis. Väga awesome igatahes. Ma tahan ka vanana elav hing olla ja pidudel oma puusadel nõksuda lasta. Igatahes kui me juba liiga purjus olime, leidsime et läheks äkki siiski koju ära, et alkoholi kere enam vastu võtta ei suuda. Otsustasin et lähen koju , kuigi algselt olin lubanud neile, et lähen nendepoole filmi vaatama.
Pühapäeval olin varakult üleval aga obv mitte piisavalt vara et suitsuhais oma juustest välja pesta. Pidin Saraga kokkusaama ja Londonisse sõitma. Saime kokku ja Londonis me olimegi, esimese asjana läksime me Regent's Parki kust avanes megavaade Londonile. Seejärel läksime Picadillyle kus ma jätsin hispaanlastega hüvasti ja ootasin oma blinddeidi kaaslast. Muidugi Londoni liiklus pani ta hilinema megakaua, mis andis mule väljamõelda hea vabanduse tast lahtisaamise juhuks kui see kohting sitt on. Saingi oma vabandust kasutada, sest juba esimesed 10 minutit veensid mind, et ma ei taha temaga ühte minutitki ka enam koos olla. Peagi hellaski mulle Sara, kes sai mult sõnumi kätte ja palus mul ära tulla, seega jätsin selle kutti sinnapaika ja tormasin Sara ja teiste hispaanlastega shoppama. Pärast shoppamist läksime tshekkisime Harrodsi jõuluvalgustustes üle ja ahhetasime võidu kui ilus see oli. Seal ees mängis üks šotlane pilli kui meie paar hullumeelset neiut läksid sinna tema ette omameelest rahvatantu tantsima , haha , locas!!. Metroojaamas kah, istusid eskalaatoril maha ja unustasid ära, et peagi mahaminek on, sinna siis nad mitmekesti potsti kukkusid üksteise peale hahahaha, elu naljakaim vaatepilt.  Leidsime Saraga, et kell on liiga palju ja me peame megalt jooksma, et rongile jõuda. Jooksime konkreetselt inimestes läbi ja ja eskalaatoritelt üles. Sellist trenni pole küll ammu teinud. Kahjuks jõudsime sinna 1 minut hiljem ja rong oli minekut teinud. Seega meil jäi 59 minutit, et uut rongi oodata. Rongis olles kohtusime veel ühe hispaanlasega, kes elab samuti Kings Langleys. Ajasime temaga juttu siis terve tee. Kui kodupeatuses olime siis otsustasin ma, et ma ei kavatse küll jala kojukõndida, see on mu pesuskäimise aeg mis kõndimisele kulub. Niisiis tellisin ma takso ja maksin talle need 4 poundsi rahuliku südamega. Kodus pistsin enda keha kohe duši alla. Siis sain sõnumi ühelt Andydest, et ta on omadega juba High Streedil, seega rushrushisin ja sain temaga kokku ja läksime tema poole. Valisime filmi ja vaatasime siis mina ja Andyd Stepbrothereid. Pärast seda vaatasime telkut in general. Seal tuli mingi saade Tattoo Addictions vms. Seal oli üks tüüp üsna metal nägi välja ja umbes 30ndates äkki ja tal oli kehal üle 20 MILEY CYRUSE tattood, no jumal halasta mees. Väga loll. Pärast seda oli mingi saade, kuidas mingi kaks gruppi noori läksid Magalufi puhkusule. Ja siis mingi nad olid oma emadele luband et nad mingi väga sitta ei korralda ja pm saate point oligi see, et nende vanemad olid ka tegelt sealsamas ja nägid kõike pealt. Hahaha, no ikka väga haige. No kuskil poole kolmest panin kondimootori koos Andyga tööle ja jalutasime kottpimedas koju. Võinoh, tema saatis mind. Ah nii hea ikka, et siinkandis ka lahedaid inimesi elab. Olen õnnelik. Olge teie ka. Ja kui te pole õnnelikud, siis teadke, et teie teha on muutused te elus ;) .
Mina igatahes olen nii fakin õnnelik et ma siin Inglismaal viibin ja et ma siia töö sain (suur tänu Kristiinale siinkohal). Elu on elamiseks!

Reede tuli mulle Nora ja kompanii taksoga järele, et sõita Watfordi. Seal me läksime esimesse pubisse kus kohe sisseastudes nõuti meie käest vanust. Ütlesime uhkelt oma vanuse mille peale öeldi, et sorri, see on 21 või 24 pubi, et te peate kahjuks lahkuma. Alustasime siis oma õhtut kohatult. Kuna neiu Nora oli juba normilt täis joonud siis ma pidin kiirkorras järele jõudma. Võtsin kolm viinamixeri shotti. Maitse oli sitt neil, ütlen ausalt, üks maitses kui suu loputusvedelik, teine maitses kui lagrits ja kolmas oli nagu mingi veest läbi lastud komm - maitsetu ja rõve. Siis võtsin veel topeltviina jõhvikaga ja kulistasin selle nii kiiresti alla et silm ka ei pilkunud. Ahjaa siis me läksime Bedi, mis oli inimtühi ja ma tellisin jälle topeltviina jõhvikaga, mille ma seekord lasin kahe silmapilguga tühjaks. Edasi läksime Woo-Woosse kus oli väga vähe inimesi, kallid koksid ja vaikus. Enne sisenemist rääkisime muidugi turvadega oma päritolumaast. Nii vahvad on nad siin, nii sõbralikud ja viskavad koguaeg nalja. Mitte nagu meie jobud City turvad. (sorri kui nad teie semud on, olen lihtsalt aus, sest ma olen palju turvasi näinud ja city omad on madalamail kohal). Otsustasime et teeme peo järelnägla hoopis enne pidu ja läksime subwaysse. Ma tellisin ääretult tsillise koosluse ja Nora nagu ikka, midagi lahjat ja küpsise. Mida rohkem me sõime, seda rohkem me täis olime. Iga korraga muutusime valjemaks ja lollimaks. Isegi kassamüüja viilis vaikselt taharuumi, et meid mitte kuulda. Eeniveis, teepeal Oceanasse nägime ratast sildiga Oceana. Küsisime et tere, kas sõitu saab, millepeale vastati et kumm on tühi, muidu saaks ikka. Olime siis noraga väga kurvad ja lonkisime Woo-woo järjekorda. Otsisime siis oma ID-d välja, mille peale turvad ainult naeratasid ja näha ei tahtnudki ja lasid lihtsalt edasi meid. Väga vip tunne oli :D. Läksime siis üleskorrusele kus avanesid mingi aja jooksul Oceana uksed. Oceanasse pääsemisel on alati kotikontroll. Minu kontrollija oli aga niivõrd tuus mees, et lihtsalt vaatas mu avatud kotisuud ja ütles ah, sa tundud tore, mine edasi. No vot siis, eelneval nädalal kontrolliti küll mu kotis kõik vahed ära , rääkimata rahakotist. Ah noo , too oli eit kah.  Võtsime noraga tekiila shotid ja ma vist võtsin viinakoksi ka. Igatahes punuk oli mass ja pidu oli hea nagu alati. Vahepeal panin mingi vägivaldse kutiga möllu ka, kes lihtsalt tiris mind riietest ja kogukehast enda poole, ta vist ei tea mis on time-out.  Põgenesin konkreetselt ta eest ära Edi juurde, kellelt sain teada, et Nora pole ikka vetsust naasnud. Läksin siis otsima teda kuid ei leidnud. Tantsupõrandal läksin Edi juurde ja palusin et ta smsiks või hellaks talle. Kuid teda polnud kusagil. Niisiis passisin ma Edi ja Andydega. Nägin enda kõrval pliksi, kes pani ühe kutiga mölllu , läksin seisin siis nende kõrvale ja näitasin kompaniile, et näe, tal sama kott mis mul. Hiljem märkasin, et too kutt kes mu kotikoopiaga oli, oli sama düüd, kelle huuled enne minu omasi katsusid. Naljakas.  No mingiaeg lendas Nora platsi ja otsustasime, et läheks koju kuna Andyd olid suht fucked up.
Laupäeval ajasin ma endal kargud alla kuskil ühe ajal ja siis lihtsalt loivasin niisama oma toas ringi. Mõtlesin et läheks ostaks endal uue paketi telfile, et netis passida saaks ja läksingi bisspeatusesse, kus juba Sara samuti ootas bussi. Läksime siis koos Watfordi ja saime teiste hispaanlastega kokku. Ehk siis mina ja 5 hispaanlast. Ostsime siidrit ja istusime pargis maha ning tegime shishat. See sai nauditud ostsime glowsticke ja muud lahedat õhtuks. Kuna ma polnud päeva jooksul midagi söönud ja kulistasin 2 viieprotsendilist siidrit kiirkorras alla tundsin ma, et olen suutnud juba enne kella kuut purjakile väiksel määral jääda. Läksime siis mäkki ja rahustasin oma purjusolekut üsnagi tšillise wrapiga. Vahepeal tshekkisin veel Nora mobiilist eelmise päeva videosi ja naersin oma hääletut naeru. Eeniveis, bussis tegime Saraga plaanid minna siis õhtul peole, nora kahjuks ei saanud liituda. Kella poole kümnest siis läksime ostsime oma Sri Lanka semude käest kaks viinamixerit ja läksime bussi ootama. Kuna too oli jälle hilja peal, keerasime korgid lahti ja hakkasime kulistama. Watfordi jõudes läksime istusime parki maha ja kulistasime edasi, kuni rohkem ei jüudnus ja jätsime pooliku pudeli sinna järgmistele. Kuna olime Oceanna guestlistis läksime seisime eraldi järjekorras. Ma ausõna ei tea mitu erinevat ust sinna Oceanasse läheb aga see oli jälle mingi uus nurk minu jaoks. Seal viskas turva veel nalja ühele tüübile "You don't have to wear sunglasses it is not shining inside today". Kuna järjekord cloakroomi oli ajuvabalt pikk, leidsime, et parem viskame oma joped diivanile. Punusime terve õhtu ja ma nägin veel oma kallist ja übernunnut mistajami semu. Kuna ma ta nime üldse ei mäletanud, palusin ma Sarat et ta tutvustaks ja küsiks talt ta nime hahah :D.  Ta semul oli sünna ja sai 21, ma pole elusees vist nii segijoonud inimest näinud. Ta vist ei andnud endale ka aru kui taun ta oli. Aga heas mõttes, sest see oli naljakas. Igatahes peolt me lahkusime Saraga varakult, sest lubasin talle, et lähme bussiga, sest ta peab varakult ärkama järgnev päev. Läksin ostsin teepealt kebabiputkast endale esimesena valmisoleva asja ja külma pudeli vett (ääretult hea otsus mu niigi piinlevale kurgule). Rongijaamas me läksime piletit ostma kui meile rongijaama töötaja ütles, pfh, ärge ostke, ta ei kontrolli, minge sõitke tasuta koju. Ometi tema töö on kontrollida, et inimesed endale ikka piletid ostaksid. Noh, headust siin UK's on palju. Vahepeal oli üks kutt hädas, sest need telefonipostid ei töötand vms ja siis ma ise headusest haaratuna, ulatasin talle oma mobiili, mille peale ta ütles et ma olen ingel ja kõne lõpetades ütles " Thank you, you are a diamond". Kohe lõi seest soojaks kõik. Bussis oli ikka normilt peorahvast võiks öeldagi, et see oli nagu ametlik peobuss, sest kõik seal olid ülesriietatud ja meik suht juba kannatada selle pika tantslemise järel saanud. Igatahes. Lootsime et buss peataks high streedil aga oh ei, rongijaamas. Seega pidime kõmpima mega põiehädas ja pimeduses kodu poole. Mingiaeg kui ma enam ei jõudnud jäin lihtsalt seisma ja vaatasin taevasse kui avastasin sealt täiskuu mille ümber oli valge ring. Sellist asja polnud küll varem näinud ja jäime Saraga sinna 15 minutiks imetlema. Niii ilus oli, ausalt! Koju jõudsin vajusin insta sleepi.
Pühapäev on nagu alati, lebopäev. Toast välja minek on ainult vetsu ja söögi puhul.