About Me

Kings Langley, United Kingdom, United Kingdom
Powered by Blogger.
RSS

Post 33.

Niisiis. 

Nädal on jälle mööda saadetud. See postitus ei tule õnneks/kahjuks väga pikk sest midagi suurejoonelist siinkohal ei tule. Võibolla tundub pigem kohati liiga armumula. Võinoh, kindlalt :P. 

Olgu laupäeval alustasin ma hommikut erakordselt vara (kell 9) ja läksin watfordi et endal ripsmehooldus teha, arvestades et mul paremalpool polnud enam midagi alles oli ka tagumine aeg see käik ära teha.  Enne seda soetasin endal Primarkist töllerdamiseks jalanõud ja kodu lebotamiseks põlvikud lipsukestega. Teepeal Victoria Coach Stationsse otsustas mu kott lihtsalt mu õlgadelt gravitatsiooni testimiseks katki minna ja vastu maad prantsatada. Võtsin siis oma sõlmetegemis skillid appi (mida on mul 0) ja panin ta tagasi õlgadele. Bussijaam oli suurem kui Viljandis kuid sama õudne. Õudsamgi, seal lendasid tuvid halastamatult su pea kohal. Ma pole just suurim tuvide fänn. Okei. Üks ilus oli, too oli valge ja ta ei lennanud palju, ta mulle meeldis. Igatahes bussionu oli nii tore ja sõbralik, pani mulle hüüdnime kah "Miss Pretty Smile". Ja kui ta teada sai, et ma esimeses peatuses, mis oli 4 ja poole tunni kaugusel, lahkun oli ta suht kurb. Bussis minu taga see eest istusid kaks suurejoonelist neiut. Nende aktsent oli väga madalast klassist, sellisest, kellest sa tead, et on parem eemale hoida, sest kui sa neile ei meeldi, siis nende rusikatele sa meeldid. Igatahes nende neiude hariduse tasemest ka palju suurt asja polnud. Vähe sellest et nad olid valjuhäälsed, lahkasid läbi kogu kuulsuste listi eraelusi ja feissbuuki postitusi, polnud neil absoluutselt häbi kah. Isegi siis kui üks neiudest otsustas luua tweedi ja pidi selleks oma sõbrannalt kõvahäälselt küsima "How do you spell since" mille peale terve bussirahva pilgud neile läksid, isegi turistide omad. Sõbranna vastas talle "S-I-N-C-E" mis oli muidugi õige kuid kui teine hakkas kahtlema, siis temagi oli, ah ma ei tea kas oli õige. Noh, siis kui mul usk vähemalt ühesse neist tõusma hakkas  kukkus ta kolinal tagasi maha.  Igatahes sinna jõudes tuli mulle Brad vastu ja otsustasime teha romantilise õhtusöögi hoopis kodus filmide saatel. Ootasime reaalselt trammi tund aega, üldiselt on need 10-minutilise graafikuga.  Trammiga jõudsime Altrenchami kust edasi sõitsime koju autos. Filmi iseenesest me palju ei vaadanudki, sest uni sai meist mõlemast võitu üsna varakult.
Pühapäeval me lebosklesime voodis niikaua kuni tuli tahtmine siiski miskit enne mu äraminekut teha. Käisime kutsuga jalutamas ja seejärel sõitsime Altrenchami uisutama. Ütlesin Bradleyle et oh, et ma oskan hästi uisutada, mida ta ei oodanud oli see, et ma tõesti oskan hästi uisutada. Niipea kui me platsile saime panin mina kui tuulispask ees minema ja tema jäi äärde hämmeldunud silmadega mind vaatama. Uisutasin ülejala ja tagurpidi ja tegin muid trikke ja ta lihtsalt oli WOW. Ütles mulle et " when you said good i thought you meant good like you could stand up on iceskates and not fall but I didn't wait you to be that good. Literally you are the best one in here" (seal oli 50 inimest umbes v rohkem). Haha ja parim hetk oli see kui ta lihtsalt tuli ja ma ootasin et ta peatuks, mida ta muideks teha ei oska.  ja siis ta üritas must hoida aga kahjuks ta ei oska ka kukkuda normaalselt lihtsalt siples jalgadega kuni lendas õhku oli seal konkreetselt selili asendis ja potsatas maha. Naljakaim vaatepilt mu elus .  Noh igatahes siis kui me sealt lahkusime ütles ta mulle et "I thought to be romantic and teach you how to iceskate but obviously it didnt come out well since I think you have to teach me." Kahju tast aga noh can't help it when I'm good, ay ? Läksime siis tagasi ta koju kus käisime taaskord Snuffyga jalutamas ja seejärel sõitsime tagasi Manchesteri. Veetsime koos aega rongijaamas, lihtsalt meie kaks ja maailm. Noh muud ei pandki tegelt tähele. Ah ma olen armunud vist ja ma ei hakka parem kirjutama kõike nummipummit seoses tunnetega. Igatahes kõik on super mu jaoks ja koju tulek oli kiire kuid kurb. Kodus sain teada et ei oodanudki mult, et ma töötaks, ja ma tulin just seetõttu varem tagasi Manchesterist, Annoying but oh well. 

Jap, lastel on half-term seega rohkem tunde lastega, but yeah, its fun.


  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS

Post 32.

Nii palju samas nii vähe on juhtunud. Ega ikka sama töö ja pidu nagu alati. 

NÄDALAVAHAETUS PUBIS- Otsustasime üks nv Saraga klubisse mitte minna ja lürpida siidrit vaikselt pubis. Muidugi plaan oli ju hea. Kuid kuna me juba teada-tuntud kliendid tolles pubis oleme ja meie lemmik teenindajatel vaba päev oli saime insta kutse nende "payday" lauda. Tegu oli siis nende palgapäevaga ja suurem osa töötajaid siis olid endale laua hõivanud et seda tähistada. Saime osa nende sorti joomismängust (jälle uus selge, juunis eestis siis õpetan teile neid) ja veel uusi tutvusi.

SHY FX - Jaanuari lõpus läksime Nora ja Saraga Beach House'i üritusele shy fx, mis kujutab endast drum n bassi ja dubstep üritust. Rahvast oli ürituse kohta vähe. Minu blogikaasa elajatele, kes on kursis kõikide nimede ja inimestega keda maininud olen siis oli seal väheste inimeste seas ka Gerard. Ehk mäletate, too tüüp kellega Septembris käisin kohtingul jne. Eeniveis seekord oli ta enda ignomeetri põhja vajutanud ja pööras selja igakord kui ma baarileti äärde lähenesin. Öelge mulle, kas 25-aastane inimesele on see normaalne käitumistegur? Aga noh poh yolo, mul oli niigi lõbus õhtu et tema tuima õlulürpimise kõrval jutustada. Eeniveis kohtusin vetsus mingite neiudega, kes mu aktsendi pärast (?) Eestit nüüd armastavad. Otsustasin, et need neiud on päris lahe seltskond ja hüppasime saali keskpunkti puntoma. Vahepeal üks nendest viskas pisaraid igas suunas, sest oli kaotanud oma juhiloa, ainsa ID tõestava dokumendi, mis tal eksisteeris. Kui küsisime et kas kotti kontrollisid vastas et jah, 10 korda ja pisarate voolamise saatel sobras ta oma koti vahel edasi. Jap, tuttav lugu mulle. Leidis selle rahakoti voodri vahelt. Need voodrid siin maailmas on saatanast. Pärast pidu läksime Saraga subwaysse ja seejärel uitasime High Streedil, otsides Norat. Teepeale sattusid meile Cameost väljunud kutid, kellest üks lihtsalt ei jäänud vait. Pistsin talle tuimalt ülejäänud subwayd suhu, et ta vähemalt natukenegi pausi teeks. Well. Too õhtu oli ühelpool. 

CAMEO- Otsustasime Saraga üks nädalavahetus ära katsedada uus klubi Cameo mis oli end Area asemele pununud. Enne seda pidime tellima endale Bedist 2 jooki, et saada tasuta sissepääs Cameosse. Muidugi ei olnud me kursis faktiga et Bed on oma topeltvodka jõhvikaga tavapärase 3.50 asemel tõstnud 6.50le. Sissepääsu pilet oleks olnud siiski odavam osta. Igatahes, peole jõudsime me siis üsna normil ajal, rahvas oli juba ennast sisse seadnud. Kolm ruumi, nagu Areaski (mitte et ma seal kolmandat eriti tähele oleksin pannud). Aga seekord siis Saraga olime me võrdne aeg nii hip-hopis kui main roomis (dub + top chart). Ega pidu ise niiväga midagi erilist polnudki. Noh kui oled juba midagi suuremat tunda saanud (ja tasuta) siis ilmselgelt on võimalik väga kergesti magedaks jääda. 

ANA SÜNNIPÄEV- Eelmine nädalavahetus pidas Ana oma ma ei tea isegi mitmekümnendat sünnipäeva. Peo teemaks oli carneval/fancy dress/kostüümikas (olin lahe ja panin kolme keelde). Olin kiisu sest tollele oli mul lihtne lahendus käepärast võtta, konkreetselt nägu pähe maalida ja Lulult saba laenata. Rongijaamas piletimüüja ütles mulle mu välimust nähes " I just can't not to say MEOW". Alustasime pubis Moon under Water kus tekiilade saatel lahkusime edasi Oceanasse. Oceanas pea iga teine tüüp tiris mind mu sabast ja üritas tulla oma mokaga mu meiki segamini ajada. Kuid kuna mul on südames üks poiss siis uskumatu kui see ka teile praegu ei kõla. KÕIK poisid, kes üritasid said tol õhtu korvi. Oceana ees kui me taksot ootasime kohtusime kolme kutiga kes olid reaalselt vist maailma kõige randomima jutuga tegelased üldse. Üks nendest üritas oma Iphonega taksot tellida ja ütles kõigile kolmele EI, sest nad kõlasid õelalt. Ja siis kui tal aku tühjaks sai otsustas ta minna klubi ees olevate politseinikute juurde ja küsida "Hi, do you happen to have an Iphone charger in your car?" eitava vastuse peale kõndis ta solvunult minema. Mõne aja päärast naastes oli ta mässitud termotekki  ( või fooliumi). Küsides, et kust ta selle leidis vastas "I was so sad that I didn't want to look up anymore. Suddenly I saw something shiny and thought it was fate. So I wrapped that thing around me." Saite selgusele nüüd, et too kutt polnud päris normaalne. Teine nendest ütles mulle pidevalt et ma oleksin pidanud olema koer, oleksin rohkem poisse hookinud. Ja tegi see peale mingit seletamatut häälitsust. Muidugi ei saanud ta mult küsimata jätta "12 months" eesti keeles, sest teadagi kuidas see talle kõlab.  Ahjaa ja kui ma talt küsisin et miks ta nagu taksot siitsamast ei võta või tänava otsast küsis kas ma tahan tast lahti saada. Seletasin talle viisakalt et sugugi mitte, sest et ta sõber oli niivõrd paanikas oma Iphone tühjenemise tüttu ja oli jala valmis koju jalutama (Londonisse, Camden towni pm , Watfordist). Tüüp polnud kahjuks teadlik et taksod ninaalt on vabad võtma. Tüüp vastas aind sellepeale "Shhh, don't tell anyone anything. I dont have money so I kinda try not to tell them where to get taxis". Suht reasonable põhjendus. 

Well anyways. Ma nüüd pakin kokku selle postituse ja loodan et teil seal lumi kah varsti sulama hakkab ja lumikellukesed välja ilmuvad. Selle nädalavahetuse veedan ma Manchesteris Bradi seltsis. Can't wait! :)

  • Digg
  • Del.icio.us
  • StumbleUpon
  • Reddit
  • RSS