Elu mujal

Heiheihei mu vahvad lugejad kes mind mõnuga toksinud on, et ma oma aega pühendaks selle lehekülje täitmisele. Siin ma nüüd olen ja pikaks postituseks tasub valmis olla, sest 2 nädalat on vaja täita.

Eelmine reede pärast töö lõppu pakkisin ma kõik asjad ilusti kottidese ja liikusin siis nende raskete kottidega rongijaama suunas, et oma teekonda Birminghami alustada. Jooksin sinna nii, et higi voolas otsaees aga asjata, rong otsustas hilineda. Tegin ümberistumise Watfordis kust edasine sõit Birminghami oli nagu linnulend. Muidugi ei kontrollitud mu poolepalga eest soetatud piletit üheski peatuses ega ka rongis nii et olin vägagi marus, sest oleksin võinud ka niisama seal rongis istuda ja kui kontroll oleks olnud, oleks ostnud kohapealt. Noh, tagantjärele tarkus eksole. Birminghamis polnud mul absoluutselt õrna aimugi kuhu suunda võiks jääda Meri-Katre koduke, seega otsustasin hüpata taksosse ja ennast kottidetassimisest säästa. Tiristasin kella ja lendas platsi Meri-Katre üks toakaaslastest kes mulle kõik asukohad ette näitas. Hakkasin siis viinasegu käps lürpima, vahetasin kingad ja asusin suvalises suunas teele. Kuna muidugi mul polnud aadressi ja mul polnud ka meeles selle koha nime siis improviseerisin suurel määral kesklinna suunas. Kuna teadsin, et see asub peotänava lähedal siis ma esimese asjana üritasingi uurida, kus see peotänav asub. Hüppasin siis esimeste kuttide juurde, kellest üks mulle usinalt ja täpselt fooride ja ringteede järgi seletas detailselt kuidas sinna jõuda. Liiga palju teksti ühes minutis ja ma olin segaduses, üritasin seda varjata aga tema semu nägi mind läbi ja samal ajal kui tüüp ikka seletas ütles ta mulle "sa eksid ära, jah?", noogutasin ja tegin näo, et kuulan seda teekonda edasi. Tänasin ja lahkusin siis siiski tundmatus suunas. Teepeal otsustasin ma peatada ühe takso, palusin talt juhiseid ja siis lahkusin kasutamata ta teenust. Üsna vastik inimene võin ma ikka olla. Kui ma omadega peotänavale olin jõudnud, polnud mul õrna aimugi kus neiu Katre töökoht asub, seega käisin ma pea laiali otsas mööda tänavat ringi. Kaks tüüpi olid siis niivõrd mures mu pärast et lendasid kohe platsi, et mis mul mureks jne. Kahjuks ei osanud mind aidata seega otsustasin istuda bussipeatusesse maha ja oodata kunas merks oma tööpäeva lõpetab ja mulle kõne teeb. Ootasin siis umbeskaudu 15 minutit ja peagi saimegi kokku.  Istusime siis mõnda aega ja merks lahendas oma veini. Edasi liikusime gatecrasherisse mis on üsna suur klubi siin Inglismaal, reaalselt inimesed pidevalt eksivad ära seal ja pole ka imestada, juba cloackroomi või vetsu oli selline teekond, et küttis jalad kuumaks. Läksime põhisaali, kus oli selline vägagi imelik muusikavalik käima löödud. Raske oli arusaada mis zanrit nad siis lasta püüavad oli nagu old school ja tuli ka dubsteppi ja siis jälle mingi imelik electrojama. Väga segane. Otsustasime siis paar jooki veel alla kulistada, et vähe kiirem samm all oleks, tellisin siis tekiilashoti ja viinakoksi. Viinakoks oli muidugi 90% viin ja 10%mahl, kange ühesõnaga. Tekiilashoti puhul muidugi baaris puudus sool ja ka laim/sidrun, seega kulistasin selle alla ja peale võtsin viinakoksi. Pole kerge see elu siinkandis. Läksime edasi siis teise ruumi mis oli üsna väikene ja mängis tänapäevamuusikat , hip-hopi ja dubsteppi. Seega oli hea, diskor tegi üpris häid üleminekuid ja kokku miksimisi, et oli ikka hea saal meil valitud. Hiljem tuli välja et seal oma 5 ruumi veel vist :D. Aga oh well, meil sobis see. Pärast pidu läksime sõime kohalikus kiirtoidukas ja samal ajal kui me rahulikult oma näksi nautisime läks täpselt meie laua kõrval kakluseks. Üks neiu kes parajasti kõrval liikus , kukkus peaaegu lauale, ma tõmbasin ta ära enda toolile ja liikusin ühe koha edasi, et too haiget ei saaks.

Järgmine päev ärkasime Merksuga suht 11 paiku võinii ja läksime linna shoppama. Kuna Merksul oli sünkari peokene plaanis läksime me turule ostma igast kraami kokku. Puuvilju ja juurvilju siis täpsemalt. Saime ühe poundsi eest kolm ananassi ja need häirivad otsad tõmmati ka otsast. Kutt terve aeg veel seletas mulle, et nii ilusa naeratusega, ei tohiks ma ikka kunagi naeratamist lõpetada ja oli lihtsalt cheeky. Turul üldse hakkasid need onukesed seal lihtsalt külge. Üldiselt oli väga odav turg siiski. Ostsin endal shopingkeskusest veel odavalt püksid ja kingad ka õhtuks, sest eelmisepäeva kingad olid mu jalad piisavalt kannatama pannud ja ma poleks suutnud teist õhtut nendesse oma jalakesi pressida. Kuna kotid olid rasked ja käed olid õrnad, leidsime et võtame parem rongi koju. Just üks peatus enne kodu, teavitati et rahvas hüpake rongist maha ja oodake järgmist, ilmastiku tõttu, canceldati see rong ära. Vihma sadas kõigest, ei tea mis need õrnakesed siis veel teevad kui valget asjandust sadama hakkab. Õnneks järgmine oli 15 minuti pärast kohal (selle aja jooksul oleks me muidugi koju jõudnud jala kaks korda vähemalt kõndida aga kuna käed ütlesid ei, siis ei see ka oli). Peatusest koju märkasime megasuurt madratsit ja halb mõju nagu ma ka olen, veensin Meri-Katret selle koju vedama. Viskasime kotid tuppa ja ma käskisin Siimul meil trepipeal appi tulla, sest see oli ikka omaette tehnika kuidas see trpilt tuppa saada. Haha, väga lõbus seiklus oli. Hakkasime siis hakkima ja sättima ja üritasime mingi megalt rushida sest olime graafikust ikka normaalselt maas. Pidu pidi hakkama kell seitse  aga muidugi nagu Inglismaal juba kord ja kohus, hilinemine pole häbiasi. Seega jõudiski kamp noori Merksi pleissi alles kella kümne, üheteistkümne vahel. Lasime joogid kurgust alla ja näksisime kõikvõimaliku, mis laual oli. Alguses tahtsid nad kõik minna Mecchusse aga kuna ma olin kuulnud kohalikult negatiivset tagasisidet ja samuti ka internetist olin ma selle klubi suhtes vägagi skeptiline ja olin valmis mujale minema. Õnneks oligi turval ühele kutile meie kambast öelda, et valed jalanõud ja suuna mujale me võtsimegi. Läksime Walkabouti mis mängis üsna retro muusikat. Joogid olid ulmekallid seal või siis olin mina liiga kaine, et sellest aru saada. Igatahes õnneks ma palju ei pidanudki maksma, sest pärast paari tekiilashotti, ei suudnud baarman ära imestada, et üks inimene taolist asja enda kurgust alla lasta üldse suudab. Seega hakkas ta mul seda edaspidi tasuta andma. Täiesti luksus. Tantsimise ajal, sain ma konkreetselt 4 kutset erinevatelt kuttidelt et minna hotelli. Ilmselgelt oli ei üsna kindel vastus ja nautisin pidu eesti rahvaga edasi. Lõpuks avastasin et põhineiu on juba pikemat aega kadunud olnud, mistõttu ma siis asusin kui ehtne piraat oma aaret otsima. Piraat ma küll polnud ja aare oli ka pelgalt vaid sõbranna, kuid otsing sai päris põnev siiski. Murdsin peaaegu et ukse maha vetsus, siiani ei saa ma aru, kuidas ma selle ukse avasin, sest see oli lukustatud, jääb igaveseks mõistatuseks. Pärast pidu läksime jälle samasse kohta sööma ja võtsime takso koju.

Pühapäeva hommikul pidi Meri-Katre tööle minema. Seega olin ma majas üksi koos Siimuga. Enamus aega lihtsalt magasin ja tsillisin niisama, sest aega rongini oli päris kaua. Kuskil kolme aeg lendas Siim oma toast välja, et mulle tere hommikust öelda. Suht varajane sell ütleks. Näksisin siis lillkapsast megatsillise dipiga ja nolasin arvutis edasi. Ega mul suurt midagi teha polnudki. Asjade pakkimine läks õnneks edukamalt kui Birminghami minnes ja kõik mahtus täpselt ära, lisaks oli mul tulnud kõigest üks kott, seega läks hästi. Õnneks Siim ütles mulle et ta just mõtleski koos Karliga mind rongijaama saata, seega poisid vedasid mu kotte rongijaamani. Rongis viskasin ma kotid üles ja Watfordi jõudes tegin ümberistumise. Kings Langleys õnneks korjas mind Andy oma uhke bemmiga peale ja viskas koju. Ahjaa ja tagasiteel samuti kordagi mu piletit ei kontrollitud. Ahh nii vihale ajas ikka. Pärast seda väsitavat nädalavahetust ma lihtsalt läksin varakult magama.

Nädalasisene aeg möödus ääretult kiiresti nagu sel juba tavaks on. Kolmapäeval käisime Luluga rattaga sõitmas, kuid see jäi pigem lühikeseks, sest mul oli kumm niivõrd tühi, et enam kuidagi vändata ei andnud, samas oleksin ma ka peaaegu auto alla jäänud ja Lulu südame seisma pannud. Õhtul kokkas pea terve pere koos ja pärast seda saime Sonny küpsetatud browniesi. Nii nämparid olid. Reedel käisime Luluga peretuttava koeraga jalutamas ja mängimas, koer olevat pärast nii väsinud olnud, et terve ülejäänud õhtu ta nohises vaikselt oma pesas.

Kuna mul oli plaanis teha laupäeval IELTSi test, pidin ma kurvastusega ütleme kõikidele peoplaanidele EI ja vaikselt aega nautima oma õppematerjalide keskel. Õnneks Sara hellas mulle ja kutsus ühele dringlile, et mu paksu pead vähendada sellest stressist ja läksimegi kohalikku pubisse kus lasime pindi siidrit kurgust alla. Rääkisime meestest ja kogu meie toredast elust ja siis läksime tagasi kodudesse. Muidugi õppimise osas andsin ma alla ja otsustasin teki alla pugeda üsna varakult, sest äratuskell oli pandud mul kella kuueks hommikul.

Laupäeva hommikul tellisin ma takso endal majaette sest taolises külmas ma polnud suuteline paart meetritki kõndima, rääkimata siis kõndida 20 minutit rongijaama. Rongis ma vaatasin veel üle kuidas kirjutada kirja, sest teadsin et kirjutamise osas on kirjand ja siis teine on lühike variant, ehk siis arvasin, et kirja kirjutamine. Sina tormasin ma kui tuulispask, et õigel ajal kohal olla, kuid kohal olles selgus et 9.15 on viimane aeg, mil klassis peab olema. Jah, hea et nad taolist infot paberitel edastasid. Igatahes sinnajõudes esimese asjana , näita oma ID-d, seejärel kirjuta allkiri, saad templi, lähed väravatest läbi, viskad kotid ja pealisriided ära, lähed koridori, näitad ID-d annad kolm sõrmejälge, lähed klassi näitad ID-d, lähed oma kohale, testi ajal kontrolliti kolm korda veel ID-d kui parajasti test käis. Kuulamine oli üsna lihtne, lugemine oli suht keeruline aga loogikaga sai enamus asju paika panna, kirjutamise puhul ikka kõrgem vägi andis mul mõista, et olen olnud paha laps ja karistas mind kahe statistikaga, millest ma pidin tegema kokkuvõtte. Oleks see olnud siis mingi lihtne statistika aga see oli täiesti ajuvaba ja teemal, millest ma näiteks midagi ei tea, samuti, ei teadnud ma sõnade tähendust seal statistikas. Improvising is the way to go selles osas. Kirjand oli kah suht nõme, hea teema aga sitt sõnastus antud, et luua sellele normaalsuse piires pealkiri. Aga oh well, normaalsusepiires peaks ikka punkte saama. Seejärel saime teada mis kell suuline osa on, seega otsustasin ma vahepeal käia ära Londoni kesklinnas et Krässut näha. Riideruumis hakkas muidugi kutt minuga juttu ajama ja ma kaotasin 15 väärtuslikku minutit, et Londoni jõuda aga oh well, pole hullu. Saime Krässuga kokku ja läksime Vapianosse kus oli nii suur järjekord, et me ei saanudki väga palju aega koos olla, sest ma pidin juba tagasi tormama oma suulisele osale. Jooksin siis trepist üles ja kutid hakkasid nalja tegema, viska jope seljast , naeratus peast, hops-hops, teeme  pildi ära, ja ruttturuttu viska jope nurka ja mine suulisesse , kui sa juba jooksus oled. Hahah, väga halb pilt tuli ja riideruumis viskas kah kutt nalja, jookse tüdruk, jookse. Kuigi ideepoolest oli mul 10 minutit aega ja vahemaa sinna oli alla minuti teekond. Üleval korrusel jälle, ID, sõrmejälg, ID ja siis sain jutustama hakata. Ajasin kuti pidevalt naerma ja olin üldse väga tshillis olekus. Ja lõpus ta veel tänas kah mind et ma närvipundar polnud ja ta ikka naerma ajasin. Ahjaa ma ei ole lisanudki fakti, et minu eksamiruumis oli 50 inimest, 6 eurooplast, 4 aafriklast ja ülejäänud olid indiast ja aasiast pooleks. Reaalselt kui ma oma lauda otsisin olid laudadel sildid kas Jin Jung või siis Rahid Muhammed. Eniveis pärast testi hakkas jälle muga riideruumi kutt juttu ajama ja pärast seda lahkusin ma sealt rõõmsal sammul minema. Hakkasin siis teepeal tuubijaama rääkima ühe kuttiga, kes samal ajal minuga lõpetas ja sõitsime siis 10 peatust koos. Ta oli siis Bangladeshist ja ta nimi oli Rahid.

Kui ma koju jõudsin oli mu külas käimas parajasti festival, terve tänav oli kinni pandud ja igast attraktsioone ja magusat ja muud pahna täis. Viskasin oma asjad nurka, relääksisin natuke , kuni Sara hellas, et jou tshiika, lähme festivalile. Võtsin siis oma viitsimise kokku ja ronisin majast välja kui just Janey tuli ja mulle ja Sarale ütles, tulge sööma, meil nii palju süüa. Otsustasime, miks ka mitte siis. Mängisime siis lastega ja hakkasime kaheksakesi sööma. Janey ja Sara rääkisid Valenciast, sest Sara elas seal ja Janey on seal esinenud ja käinud nii et juttu neil jagus. Pärast läksime siis festivalile, mis oli tegelt just lõppemas, seega saime veel Hispaania kuuma šoksi kohalikust kohvikust ja vaatasime ilutulestikku. Siin on reaalselt lambi festivali ilutulestik ka suurem kui Viljandi aastavahetuse oma. Otsustasime, et kuna peole ei lähe siis võiks teha ühe siidri kohalikus pubis ja seejärel minna koju tagasi. Ühest siidrist sai kaks ja seejärel enamgi. Kuni lõpuks otsustasime koju minna. Muidugi sattus sinna samal ajal mu vana tuttav, kes meid oma lauda kutsus, seega jätkus see siidri joomine edasi. Lõpuks oli mul juba nii paha olla, et aeg oli tõesti koju minna. Õnneks viis sõber meid autoga koju, mis siis et ma samal tänaval elasin. Ahjaa siidrid siin on reeglina 5,5% kuid ma olen üsna kindel, et need on enam, nad lihtsalt mõjuvad ajuvabalt kiiresti ja on ikka normilt kanged, ei teagi kuidas Eestis seda limonaadi joon.

Pühapäeval ma magasin nii kaua kui võimalik. Muidugi oli esialgne plaan mul minna Watfordi shoppama aga kuna eelmise päeva "üks siider" andis natukene veel mu tervisele teada, et ikka ära mine shoppama siis olingi ma kodus terve päeva relääksimas. Õhtu poole otsustasime Saraga jälle pubisse minna, seekord siis kõigest rahulikule teejoomisele. Kuna mina muidugi olin söömata otsustasin tellida endale mõnusa toidu sealt ja siidriasemel siis kõigest apelsinimahl. Istusime seal mitu tundi ja lobisesime niisama, kuni tuli aeg, kus ma pidin kinno minema. Brian tuli võttis mu pubi eest peale ja sõitsimegi kinno. Muidugi suutsime me veel ära eksida ja jäime vägagi palju hiljaks, et näha meie soovitud filmi. Seega improviseerisime filmivaliku puhul ja otsustasime vaadata "Sightseers". Mitte kellelegi siin ilmas ei soovita sellele filmile oma raha ja aega raisata. Nõme ja rõve ja kõik paha korraga. Väga loll film oli :(. Noh pärast filmi viis ta mu koju ja ise sõitis tagasi Lutonisse, et tööle minna.

Enam-vähem sai ülevaade tehtud. :)
x

Allrighty my mateys. Kätte on jõudnud päev, kus ilmub taaskord kokkuvõte toimunust.
Koolinädala jooksul väga palju ei toimunudki ikka sama, lapsed koju, mängime, sööme ja muud huvitavat midagi. Kusjuures see nädal nii palju koristada polnudki, sest vanemad poisid tahtsid raha teenida ja koristasid ise enamus ajast, muutis minul ainult elu kergemaks.
Reede õhtul vaatasin ma lastega Riot ja seejärel tegin end ops-ops kiirelt valmis. Andy tuli võttis mu minu lemmiktaksojuhiga peale ja sõitsime Watfordi. Teepeal muidugi arutasime kõike Nora eraelust ja muudest asjadest. Andy ja see taksojuht koos võiks panna reaalselt oma komöödiashow üles, sest nii naljakat juttu pole lihtsalt võimalik toota. Igatahes sinna jõudsime, polnud mul õrna aimugi kus asuvad mu hispaania sõbrannad või eesti omad, mistõttu ma ja Andy läksime istusime mõneks ajaks Bedi maha ja ajasime niisama juttu. Seejärel otsustasime liikuda Oceana poole, kuid enne otsustasime teha pubis ühe joogi veel. Samalajal kui me pubis olime nägin ma aknast välja vaadates ühte hispaanlannat maas istumas. Läksin jooksin siis kiiresti välja, et uurida, miks ta istub seal. Kuid oli üsnagi selge, et neiu oli liiga purjus et endaga hakkama saada. Mina ja Andy hakkasime siis ta eest hoolt kandma, ma jooksin kebabiputkasse ja ostsin hunniku vett ja Andy pani tal jope kinni ja tassis teda teise kohta , mugavamasse asendisse istuma. Mingi aja jooksul tuli vabatahtlikke tiim ka appi, kes aitas hoolt kanda siis nende eest. Kui Nora saabus otsustasime Andyga hispanlannad jätta vabatahtlike juurde ja ise edasi minna. Ma muidugi väga kaua Lloydsis olla ei tahtnud, sest suuremat isu alkoholi järele mul polnud.  Nurusin siis lõpuks Andy endaga kaasa Oceanasse. Teepeal nägime et hispaanlanna oli ikka sama koha peal ja tal polnud sugugi parem. Koju ka ei saand minna, sest keegi ei teadnud ta aadressi. Kõrvalpingile tulid siis mingid tüdod istuma keda Andy hakkas seepama ja mõne aja jooksul sai nad nõusse, et nad meiega Oceanasse tuleks. Ootasime siis neid neiusi sada aastat, kuni mul kõrini sai ja otsustasin järjekorda minna, sest kell oli juba reaalselt väga palju.  No muidugi Andy kohtas teepeal teisi neiusi , kellega ta oma aega raiskama hakkas. Sest kui ta ütles neiudele "äkki võtate mu numbri ja kui igav on saate helistada" , mille peale üks neiu vastas "ma tulin poolast siia tööle, sest ma kogun pulmadeks raha". Kusjuures kaalun seda nüüd ka seda korviandmise põhjusena kasutada. Seejärel läksime lõpuks Oceana sabasse, kus Andy oli jumala veendunud et me sisse ei saa, sest kell on juba nii palju ja uksed sissepääsemiseks suletakse. Ah Andy üldse polnud väga sümpaatne selles osas et me Oceanasse läheme. Kui turvani jõudsime sai turvaga jälle nalja visatud, sest eestlased pole siin just igapäevane nähtus. Niisiis kui sisse jõudsime ja tantsima sai hakatud, siis Andy meeleolu kohe muutus ja oli naelutatud tantsupõrandale. Aga kuna üks härra jõudis watfordi liiga hilja ja enam sisse ei saanud , otsustas Andy kurvastusega lahkuda. Õnneks nägin ma seal oma sõpra, kes kunagi minuga rongi ootas kella kuueni ja otsustasin siis temaga oma aega edasi veeta. Samal ajal kui bashmendi biidid möllasid lendas üks neiu läbi kahe kuti potsti põrandale ja rahakott lendas kõrgele õhku samal ajal ja langes täpselt minu kõrvale. Neiu ise vist ei mäletanudki, et tal rahakott oli, tõusis püsti ja hakkas edasi tantsima. Võtsin siis selle üles ja andsin selle tema kätte, tüüp oli imestunud, et tal üldse selline asi oli. Hahha. Noh igatahes. Pärast pidu jalutasin ma siis sama kutiga rongijaama ja ootasime jälle koos kaks tundi rongi. Jõudsin alles pool seitse koju. Väsitav.
Järgmine päev ärkasin uskumatult vara isegi ja otsustasin, et läheks hakkaks juba jõulushoppingut tegema. Võtsingi bussi Watfordi, kus sain ühe hispaania neiuga kokku. Käisime mööda charityshoppe ja ostsime igast pahna ikka. Ma ostsin endale veel riidevärvi, sest üks mu kleit oli glowsticki vedelikuga rikutud, mistõttu otsustasin ma selle üle värvida. Koju jüudsin hakkasingi sellega pihta, tahtsin muidugi asjaga kiiresti ühelepoole saada ja unustasin kätte panna enda kõrval vedelevad kindad. Muidugi olid mu käed pärast sinised ja lihtsa seebi ja vee kooslusel ja karmimagi nühkimise korral see värv keeldus mul maha tulemast. Guugeldasin ka igasuguseid vasteid internetist, kuid ükski neist ei aidanud ja 10-12 päeva oodata kunas mu nahk sureb ja maha tuleb ma ammugi ei tahtnud teostada. Pärast mitmetunnilisi katsetamisi ma andsin alla ja otsustasin olla sinine käsi edasi. Terve päeva veetsin ma toas vaadates filme ja olles niisama, rahulikult, kodus. Pere oli ka ära ja maja oli eriti vaikne. Mingiaeg tuli mulle Gerard külla, kellelt ma siis muidugi uurisin välja, mis toimunud on ja kus ta olnud on ja nii edasi ja saime selgusetud asjad selgeks aetud ja nüüdseks on kõik korras, vist. Suhtleme jälle.

Olgu.
Esmaspäeval oli Guy Fawkes Day, mis tähendas seda, et koolis, kus lapsed käivad toimus suur üritus. Kohal oli live-bänd, tehti surt lõket, barbecued ja lasti rohkem ilutulestikku, kui Viljandis aastavahetusel. Väga lahe üritus ja kindlasti tasus osa võtta.
Tegelt ma ei taha nädala sisesest ajast rääkida ju. Ja teie ka ei taha lugeda sellest (vist?).
Kuna mul oli reedel vaba päev otsustasin ma neljapäeval teha külastuse Watfordi, kus neiu Nora mind juba ootas. Alutasime Lloydsis kus mõlemad ennast võimalikult kiiresti purjakile ära tõmbasime. Seejärel hakkasime me videosid mu Austraalia sõbrale tegema. Plaan oli tegelt Oceanasse minna, kus tuli välja oli kõigest 100 inimest. Pettunutena läksime tagasi Lloydsi ja nõksutasime puusi liigagi valju muusika järgi. Ega pidu kaua kestnud, kui oli aeg rongile minna. Kui ma rongi ootasin klaasruumis, kõndisid väljas töömehed rõõmsalt ringi. Nagu filmist oleks see moment võetud, kõnnivad sama sammuga kaks tüüpi, mõlemal õlal mingi asjandus ja samal hetkel vaatasid ruumi sisse ja lehvasid. Ei saanud vastu lehvitamata jätta. Kui oli kaks minutit rongini läksin ma välja ootama. Ühel hetkel hakkas muga üks tüüp, kes oli minust 5 meetri kaugusel, rääkima. Küsis mult et ega ma ei pahanda kui ta suitsetab, esiteks tuul oli üldse teises suunas ja üleüldse me olime väljas ja ta oli 5 MEETRI kaugusel. Ilmselgelt ei häirind see mind. Siis ta küsis kus ma käisin jne, üsna selline veider sell oli, nohkari moodi veits. Rongis olid 2 tüüpi kes istusid maas ja rääkisid just omavahel kontserdist, kus nad käisid kui ühel hetkel hakkas see veidervelo nende jutule vahele segama, et teada saada, kus nad käisid. Siis palus ta neil arvata mis muusika talle meeldib (maasistuvate kuttide ilme oli priceless). Kutid siis olid et "I have no idea, man". "Tüüp oli nagu , dubstep obviously". (välimuse järgi ütleks pigem miley cyrus, noh olemuse järgi tegelt rohkem).
Reedel ärkasin ma megahilja ja lihtsalt lasin päeval mööduda tehes mitte midagi.
Laupäeval alustasin ma oma tööpäeva kella 9st ja polnud jõudnud tundigi mööduda kui siinoleku ajal suurim fight hakkas pihta. Mina sain muidugi kõigerohkem kannatada. Lõpuks tuli Saimps koju ja lahendas kõik ära. Seejärel läksin ma lastega high streedile jalutama, noh skuuterdama. Kodus hakkasime vaatama "Edward Scissorhands" ja seejärel Mr.Beani episoode. Tööpäeva lõpus mul oli nii kopp ees, et ma lihtsalt pidin välja saama, tantsima. Kuna Nora läks Windsori ja Sara oli nii läbi omadega, olin ma valmis üksinda minema. Kuskil üheksast võttis üks Andydest minuga kontakti ja küsis kas ma nendega jooma tahaksin minna. Mõtlesin et what the hell, lähen siis. Poole kümnest olid nad mul taksoga järel, kes küsis ajuvabalt palju raha nii väikse vahemaa peale.  Igatahes sinna jõudsime otsustasid Andyd minna ühte 21+ baari, kus nad mind lihtsalt sisse lükkasid , nii et ma ei jõudnud turvale teregi öelda. Tellisime siis ühe joogi, et jutt jooksma saada. Seejärel lahkusime sealt ja läksime järgmisesse pubi/klubisse, mis oli samuti 21+. Olin seekord täiesti fucked, sest turva kontrollis ID-sid. Oli meie kord järjekorras kui turva vaatas Andysi ja seejärel ütles mulle "Sinu ID-d ma tahan näha, vana oled?" Ütlesin 21, millepeale ta ütles, "Tahan ID-d" . Olin fakkfakkfakk. Andsin oma 19-aastase ID , ta ütles mul midagi aga ma ei saand aru. Poisid vastasid "Cheers mate" mõtlesin et okei, kõnnime minema, kõndsin uksest edasi poisid hakkasid sisse minema ja küsisid mult "Laura, where the fuck are you going?". Järelikkult olin siis sisselubatud. Seal meie õhtu sai alguse ametlikult. Jõime mingi 4 tekiilashotti, 2 vodkat redbulliga. Pärast kõike neid jooke avastasime et seal klubis pole mingit tantsukohta, mis oli vastuvõetamatu. Võtsime siis esimese takso mis teele sattus ja poisid käskisid meid kuhugi klubisse viia. Meid viidi kuskile täiesti metsakohta. Klubi oli nagu loss , for real. Esimese asjana läksime insta joogiletti ja ostsime hunnikutes kokse. Ausalt kokkulugematu arv. Tegime Jägerbombe ka, fakk ma vihkan neid "shotte" aga no, kui teiste kulul siis ei ütle mitte mingisuguselegi alkole ei, eriti kui alkohol keres teeb mõttetööd aju asemel.  Selles klubis oli üks tüüp, kes on 89-aastat vana ja ühelt shotimüüjalt saime teada et ta on seal püsikunde, nüüd saab ta seal tasuta riidehoidu ja sissepääse jne. Järgmine nädal peab klubi talle sünnipäeva peo, ta saab 90-aastaseks siis. Väga awesome igatahes. Ma tahan ka vanana elav hing olla ja pidudel oma puusadel nõksuda lasta. Igatahes kui me juba liiga purjus olime, leidsime et läheks äkki siiski koju ära, et alkoholi kere enam vastu võtta ei suuda. Otsustasin et lähen koju , kuigi algselt olin lubanud neile, et lähen nendepoole filmi vaatama.
Pühapäeval olin varakult üleval aga obv mitte piisavalt vara et suitsuhais oma juustest välja pesta. Pidin Saraga kokkusaama ja Londonisse sõitma. Saime kokku ja Londonis me olimegi, esimese asjana läksime me Regent's Parki kust avanes megavaade Londonile. Seejärel läksime Picadillyle kus ma jätsin hispaanlastega hüvasti ja ootasin oma blinddeidi kaaslast. Muidugi Londoni liiklus pani ta hilinema megakaua, mis andis mule väljamõelda hea vabanduse tast lahtisaamise juhuks kui see kohting sitt on. Saingi oma vabandust kasutada, sest juba esimesed 10 minutit veensid mind, et ma ei taha temaga ühte minutitki ka enam koos olla. Peagi hellaski mulle Sara, kes sai mult sõnumi kätte ja palus mul ära tulla, seega jätsin selle kutti sinnapaika ja tormasin Sara ja teiste hispaanlastega shoppama. Pärast shoppamist läksime tshekkisime Harrodsi jõuluvalgustustes üle ja ahhetasime võidu kui ilus see oli. Seal ees mängis üks šotlane pilli kui meie paar hullumeelset neiut läksid sinna tema ette omameelest rahvatantu tantsima , haha , locas!!. Metroojaamas kah, istusid eskalaatoril maha ja unustasid ära, et peagi mahaminek on, sinna siis nad mitmekesti potsti kukkusid üksteise peale hahahaha, elu naljakaim vaatepilt.  Leidsime Saraga, et kell on liiga palju ja me peame megalt jooksma, et rongile jõuda. Jooksime konkreetselt inimestes läbi ja ja eskalaatoritelt üles. Sellist trenni pole küll ammu teinud. Kahjuks jõudsime sinna 1 minut hiljem ja rong oli minekut teinud. Seega meil jäi 59 minutit, et uut rongi oodata. Rongis olles kohtusime veel ühe hispaanlasega, kes elab samuti Kings Langleys. Ajasime temaga juttu siis terve tee. Kui kodupeatuses olime siis otsustasin ma, et ma ei kavatse küll jala kojukõndida, see on mu pesuskäimise aeg mis kõndimisele kulub. Niisiis tellisin ma takso ja maksin talle need 4 poundsi rahuliku südamega. Kodus pistsin enda keha kohe duši alla. Siis sain sõnumi ühelt Andydest, et ta on omadega juba High Streedil, seega rushrushisin ja sain temaga kokku ja läksime tema poole. Valisime filmi ja vaatasime siis mina ja Andyd Stepbrothereid. Pärast seda vaatasime telkut in general. Seal tuli mingi saade Tattoo Addictions vms. Seal oli üks tüüp üsna metal nägi välja ja umbes 30ndates äkki ja tal oli kehal üle 20 MILEY CYRUSE tattood, no jumal halasta mees. Väga loll. Pärast seda oli mingi saade, kuidas mingi kaks gruppi noori läksid Magalufi puhkusule. Ja siis mingi nad olid oma emadele luband et nad mingi väga sitta ei korralda ja pm saate point oligi see, et nende vanemad olid ka tegelt sealsamas ja nägid kõike pealt. Hahaha, no ikka väga haige. No kuskil poole kolmest panin kondimootori koos Andyga tööle ja jalutasime kottpimedas koju. Võinoh, tema saatis mind. Ah nii hea ikka, et siinkandis ka lahedaid inimesi elab. Olen õnnelik. Olge teie ka. Ja kui te pole õnnelikud, siis teadke, et teie teha on muutused te elus ;) .
Mina igatahes olen nii fakin õnnelik et ma siin Inglismaal viibin ja et ma siia töö sain (suur tänu Kristiinale siinkohal). Elu on elamiseks!

Reede tuli mulle Nora ja kompanii taksoga järele, et sõita Watfordi. Seal me läksime esimesse pubisse kus kohe sisseastudes nõuti meie käest vanust. Ütlesime uhkelt oma vanuse mille peale öeldi, et sorri, see on 21 või 24 pubi, et te peate kahjuks lahkuma. Alustasime siis oma õhtut kohatult. Kuna neiu Nora oli juba normilt täis joonud siis ma pidin kiirkorras järele jõudma. Võtsin kolm viinamixeri shotti. Maitse oli sitt neil, ütlen ausalt, üks maitses kui suu loputusvedelik, teine maitses kui lagrits ja kolmas oli nagu mingi veest läbi lastud komm - maitsetu ja rõve. Siis võtsin veel topeltviina jõhvikaga ja kulistasin selle nii kiiresti alla et silm ka ei pilkunud. Ahjaa siis me läksime Bedi, mis oli inimtühi ja ma tellisin jälle topeltviina jõhvikaga, mille ma seekord lasin kahe silmapilguga tühjaks. Edasi läksime Woo-Woosse kus oli väga vähe inimesi, kallid koksid ja vaikus. Enne sisenemist rääkisime muidugi turvadega oma päritolumaast. Nii vahvad on nad siin, nii sõbralikud ja viskavad koguaeg nalja. Mitte nagu meie jobud City turvad. (sorri kui nad teie semud on, olen lihtsalt aus, sest ma olen palju turvasi näinud ja city omad on madalamail kohal). Otsustasime et teeme peo järelnägla hoopis enne pidu ja läksime subwaysse. Ma tellisin ääretult tsillise koosluse ja Nora nagu ikka, midagi lahjat ja küpsise. Mida rohkem me sõime, seda rohkem me täis olime. Iga korraga muutusime valjemaks ja lollimaks. Isegi kassamüüja viilis vaikselt taharuumi, et meid mitte kuulda. Eeniveis, teepeal Oceanasse nägime ratast sildiga Oceana. Küsisime et tere, kas sõitu saab, millepeale vastati et kumm on tühi, muidu saaks ikka. Olime siis noraga väga kurvad ja lonkisime Woo-woo järjekorda. Otsisime siis oma ID-d välja, mille peale turvad ainult naeratasid ja näha ei tahtnudki ja lasid lihtsalt edasi meid. Väga vip tunne oli :D. Läksime siis üleskorrusele kus avanesid mingi aja jooksul Oceana uksed. Oceanasse pääsemisel on alati kotikontroll. Minu kontrollija oli aga niivõrd tuus mees, et lihtsalt vaatas mu avatud kotisuud ja ütles ah, sa tundud tore, mine edasi. No vot siis, eelneval nädalal kontrolliti küll mu kotis kõik vahed ära , rääkimata rahakotist. Ah noo , too oli eit kah.  Võtsime noraga tekiila shotid ja ma vist võtsin viinakoksi ka. Igatahes punuk oli mass ja pidu oli hea nagu alati. Vahepeal panin mingi vägivaldse kutiga möllu ka, kes lihtsalt tiris mind riietest ja kogukehast enda poole, ta vist ei tea mis on time-out.  Põgenesin konkreetselt ta eest ära Edi juurde, kellelt sain teada, et Nora pole ikka vetsust naasnud. Läksin siis otsima teda kuid ei leidnud. Tantsupõrandal läksin Edi juurde ja palusin et ta smsiks või hellaks talle. Kuid teda polnud kusagil. Niisiis passisin ma Edi ja Andydega. Nägin enda kõrval pliksi, kes pani ühe kutiga mölllu , läksin seisin siis nende kõrvale ja näitasin kompaniile, et näe, tal sama kott mis mul. Hiljem märkasin, et too kutt kes mu kotikoopiaga oli, oli sama düüd, kelle huuled enne minu omasi katsusid. Naljakas.  No mingiaeg lendas Nora platsi ja otsustasime, et läheks koju kuna Andyd olid suht fucked up.
Laupäeval ajasin ma endal kargud alla kuskil ühe ajal ja siis lihtsalt loivasin niisama oma toas ringi. Mõtlesin et läheks ostaks endal uue paketi telfile, et netis passida saaks ja läksingi bisspeatusesse, kus juba Sara samuti ootas bussi. Läksime siis koos Watfordi ja saime teiste hispaanlastega kokku. Ehk siis mina ja 5 hispaanlast. Ostsime siidrit ja istusime pargis maha ning tegime shishat. See sai nauditud ostsime glowsticke ja muud lahedat õhtuks. Kuna ma polnud päeva jooksul midagi söönud ja kulistasin 2 viieprotsendilist siidrit kiirkorras alla tundsin ma, et olen suutnud juba enne kella kuut purjakile väiksel määral jääda. Läksime siis mäkki ja rahustasin oma purjusolekut üsnagi tšillise wrapiga. Vahepeal tshekkisin veel Nora mobiilist eelmise päeva videosi ja naersin oma hääletut naeru. Eeniveis, bussis tegime Saraga plaanid minna siis õhtul peole, nora kahjuks ei saanud liituda. Kella poole kümnest siis läksime ostsime oma Sri Lanka semude käest kaks viinamixerit ja läksime bussi ootama. Kuna too oli jälle hilja peal, keerasime korgid lahti ja hakkasime kulistama. Watfordi jõudes läksime istusime parki maha ja kulistasime edasi, kuni rohkem ei jüudnus ja jätsime pooliku pudeli sinna järgmistele. Kuna olime Oceanna guestlistis läksime seisime eraldi järjekorras. Ma ausõna ei tea mitu erinevat ust sinna Oceanasse läheb aga see oli jälle mingi uus nurk minu jaoks. Seal viskas turva veel nalja ühele tüübile "You don't have to wear sunglasses it is not shining inside today". Kuna järjekord cloakroomi oli ajuvabalt pikk, leidsime, et parem viskame oma joped diivanile. Punusime terve õhtu ja ma nägin veel oma kallist ja übernunnut mistajami semu. Kuna ma ta nime üldse ei mäletanud, palusin ma Sarat et ta tutvustaks ja küsiks talt ta nime hahah :D.  Ta semul oli sünna ja sai 21, ma pole elusees vist nii segijoonud inimest näinud. Ta vist ei andnud endale ka aru kui taun ta oli. Aga heas mõttes, sest see oli naljakas. Igatahes peolt me lahkusime Saraga varakult, sest lubasin talle, et lähme bussiga, sest ta peab varakult ärkama järgnev päev. Läksin ostsin teepealt kebabiputkast endale esimesena valmisoleva asja ja külma pudeli vett (ääretult hea otsus mu niigi piinlevale kurgule). Rongijaamas me läksime piletit ostma kui meile rongijaama töötaja ütles, pfh, ärge ostke, ta ei kontrolli, minge sõitke tasuta koju. Ometi tema töö on kontrollida, et inimesed endale ikka piletid ostaksid. Noh, headust siin UK's on palju. Vahepeal oli üks kutt hädas, sest need telefonipostid ei töötand vms ja siis ma ise headusest haaratuna, ulatasin talle oma mobiili, mille peale ta ütles et ma olen ingel ja kõne lõpetades ütles " Thank you, you are a diamond". Kohe lõi seest soojaks kõik. Bussis oli ikka normilt peorahvast võiks öeldagi, et see oli nagu ametlik peobuss, sest kõik seal olid ülesriietatud ja meik suht juba kannatada selle pika tantslemise järel saanud. Igatahes. Lootsime et buss peataks high streedil aga oh ei, rongijaamas. Seega pidime kõmpima mega põiehädas ja pimeduses kodu poole. Mingiaeg kui ma enam ei jõudnud jäin lihtsalt seisma ja vaatasin taevasse kui avastasin sealt täiskuu mille ümber oli valge ring. Sellist asja polnud küll varem näinud ja jäime Saraga sinna 15 minutiks imetlema. Niii ilus oli, ausalt! Koju jõudsin vajusin insta sleepi.
Pühapäev on nagu alati, lebopäev. Toast välja minek on ainult vetsu ja söögi puhul.

Kolmapäeval oli Halloween. Rocky oli mingis tundmatus kostüümis ja Lulu oli nõid.  Kuna Janeyt kodus polnud, oli Simonil täiesti meelest läinud kõike vajalikku osta, näiteks nagu maiuseid, mida Trick or Treatijatale pakkuda. No muidugi tal oli hea, sest ta ise lahkus ju ära selleks ajaks, mis jättis mind üksi ja päris täbarasse olukorda. Võtsin siis kapist mingid tervisemaiused hoopis ja jagasin neid hahaha :D Kujutan ette, et keegi järgmine aasta siia uksetaha vist tulla enam ei taha . Igatahes kui Rocky tuli , istusime all laua taha ja ootasime Lulut, et ma saaks viimaks ometi õhtusööki tegema hakata. Vahepeal otsustasime ka, et kuna meil maiuseid pole, siis täidame tühjad pakid vatiga ja paneme topeltteibiga kinni. Aja möödudes kuulsime Rockyga ülevalt sammumise hääli, olime nii ehmunud aga läksime siiski kontrollima, polnud midagi, ja kui üleval olime jäi see vait. Nii kui alla tagasi tulime hakkas jälle pihta, raadio valjemaks panemine muutis ka selle valjemaks. Üsna hirmus oli, mõelge ise kui 9-aastane laps ja 19-aastane nanny mõlemad nii hirmul ja keegi maharahustamas pole. Kui kuulsime koputust uksele pistsime mõlemad Rockyga kisama. Rocky ei lasknud minust kordagi lahti ka, hoidis ümbert kinni ja liikuda mul absoluutselt ei lubanud. No eniveis, hirm oli kasvanud nii suureks et me konreetselt pistsime majast jooksu Lulu sõbranna maja suunas, lootuses, et nad on kodus. Kodus nad olidki ja ema pakkus meile suppi ja teed ja muffinit.. Üsna armas, vaatasime seal filmi ja siis läksime tagasi koju. Lugesin neile unejuttu ja Lulu vajus mu sülle tuttu. Rocky oli samuti mu õla peal poolunes.
Neljapäeval saabus viimaks Rocky uus tõukekas ja siis nii Lulu kui Rocky olid nii anxious et minna skeitparki, nende õnnetuseks ilm polnud nendega päri ja viskas hunniku vett maapeale. Niisiis kutsuti Luca külla ja passisime toas. Kuni umbes neljani , kui lapsed leidsid, et maapind on piisavalt kuiv ja meid peab skeitparki sõidutama. Pika nurumise järgi andsid vanemad alla ja pakkisid auto tõukekaid ja rattaid täis ja viisidki meid Hemeli skeitparki. Seal lapsed sõitsid edasi-tagasi väsimatult, tundmata seda külma, mis minul varvastest ninaotsani tunda andis. Ometi olin ma veel kõige rohkem riides. Skeitparki tulid veel 3 poissi vanuses 6-14, kes aja möödudes hakkasid mult uurima mu vanust ja päritolumaad. Hiljem küsisid veel kas ma oleksin nõus välja minema, millest tuli neil suur vaidlus, et kellega ma peaksin minema. Igatahes Rocky ja Lulu said mind pärast mõnuga mõnksida. Kojujõudes oli söök õnneks kohe valmis ja mina sain rahus lihtsalt nautida söömise mõnu.
Reede ärkasime varakult, et minna kinno Diary of a Wimpy Kid 3-e vaatama. Kino oli paksult täis ja me pidime leppima teise rea istmetega. Polnudki nii hull, kui esialgu arvasime ja kael ei hakanud ka valutama. Film oli õnneks päris hea. Kodus tegin lastele lõunat ja pärast seda läksime siis jälle skeitparki, seekord siis oli Buddy ka seltsis. Seal ma külmusin kümme korda rohkem ja tundsin kuidas mu väikene külmetus kolmekordistus. Ütlesin lastele ka, et mul on külm ja kutsun isa umbes poole tunni pärast järele, nad ütlesid selle peale , et kui ma nii teen siis ma rikun täiesti nende päeva ära. Hea inimene nagu ma olen, kannatasin teiste nimel siis. Istusin maha ja siis hakkasid teised skeitpargis olijad mu ümber tiirutama ja küsima, kas ma olen vaba jne. Vanuses 6-18 seekord. Siis mingiaeg ma hakkasin kaasa sokkima et pohh yolo, käime tegelt ju, ja siis kutt tuligi võttis ümbert kinni mul ja ütles, jep , me käime, oma semudele. Olin nagu mega peeruke ja mu lapsed olid nagu what the actual heck is going on? Siis kui nad ära hakkasid minema tuli üks kuttidest tagasi mu juurde ja ütles mulle " look into my eyes, look into my eyes" ma siis vaatasin ja tüüp tuli järjest lähemale. Üldiselt mu refleks nii hea pole aga tol korral ma lihtsalt järsult taganesin ja hirmutasin ta ära. Tal oli nii häbi ja karjus oma sõbrale "it didn't work, oh nooo". Ehk siis ta üritas mulle musi teha ja see ei tulnud välja. Mul oli nii kahju tast hiljem , kujutan ette kui kohatu tal olla võis. Aga Sara, mu hea sõbranna hispaaniast ütles selle peale " väga hea, nii ta harjubki tõrjumisega juba varakult". Nii et võib kaaluda seda ka kui teenena :D.

Kuna lastel on vaheaeg siis ma saan nendega rohkem aega koos veeta. Olgu, eile nad olid oma semudega ja minu semuks oli siis arvuti. Täna aga läksime me bike raidile ja istusime maha pingi juures, kus saime näha, kui auto meie majja keerab. Ehk siis Rocky tellis endale uue tõukeka ja ootas seda juba ja iga kaubik, mida ta nägi, muutis ta eriti rõõmsaks, sest ta arvas, et see saabus. Kahju oli vaadata ta pettumust kui see siiski täna jõuda ei kavatsenud. Kuskil lõuna ajal hakkasin ma Buddy ja Rockyga ehitama rampi, kus nad trikke teha saaks. Käisime lausa naabri prügikastis tuhnimas, kas neil plaate ja muud taolist on. Naabriteks on meil tegelikult üks vanakooli autode remondikoda ja prügikastis neil otseselt prügi pole vaid pigem igast ehitus ja taolisi materjale. Igatahes saagisime, trillerdasime ja mässasime ja ramp saigi valmis. Lõpus oli meil juba päris külm ja ma olin üleni salli, jope ja Buddy väikestesse kinnastesse mässitud aga alla me ei andnud, tahtsime ühele poole saada ja saime ka. Väga awesome ja lapsed on õnnelikud. Tore päev oli.

Tahtsin lisada ühe väga ajuvaba viisi kuidas olla oma semule best wingman ever.

Nagu te juba aru olete saanud, siis uusi postitusi on näha siin nädala lõpus. Puht lihtsalt sellepärast, et nädala sees midagi põnevat ei toimu.
Niisiis alustangi reedega kus pärast mu igapäevaseid toimetusi panin lapsed filmi vaatama ja hakkasin end sättima. Nora tuli samuti siis siia. Kui valmis olime hakkasime rongile ruttama, käies teepealt Sparist läbi, et endale juua osta. Kõmpisime kiirsammul edasi, kui sisetunne üha valjemini karjus et midagi oleme unustanud. Piletid, need kõige olulisemad asjad olime unustanud tuppa. Andsin siis kingad Sara kätte, koti Nora kätte ja panin padavai kodupoole ja suurema segaduse loomisel ma need ka õnneks leidsin. Ruttasime siis jooksuga rongile. Watfordis otsisime esimese asjana pargi, kus oma alkoholi lahendada. Uurisin siis pileteid ja tuli välja et piletid vahetatakse käepaelteks kuni üheksani ja kell oli selleks ajaks juba 16 minutit 9 läbi. Võtsime oma viimased tilgad ära ja ruttasime esimesse osavõtvasse klubisse, kus meile anti ilusad roosad käepaelad. Kuna tuju veel peole kohe minna polnud otsustasime et läheme lõbustuspargi värkidele. Esimesena läksime Miami Drop Ice'le vms. Siis nägime kauguses Bumper Carsi kuhu me samuti läksime. Sõitsime seal 7 korda ja lõpuks olime nii proffid, et reaalselt nägime kokkupõrkeid ette ja oskasime väiksest vahest põrkamisteta väljuda. Ja seda kõike ühe käega! Mees, kes neid žetoone andis putkas, palus vahepeal mu kätt ka, millele ma muidugi pikemalt mõtlemata jaatavalt vastasin. Tal oli lausa sõrmus, mis oli mulle täpselt paras. Tundub et ennustas mu tulekut ette. Kui kell hakkas 11 lööma ja atraktsioonid vaikselt end sulguma panid, läksime Noraga Oceana järjekorda, kus nägime oma pliksi Sarat koos kolme hispaanlannaga. Tegime tutvust ja trügisime siis nende juurde.  Me Noraga läksime inimestest, kes järjekorras piletit ostsid tuima näoga mööda, sest meil oli juba wristband olemas. Hispaanlased aga polnud varem tolles klubis käinud ja mõtlesid et asi käibki nii ja tulid nagu pardipojad meil vuta-vuta järgi. Mingi imekombel turvad ei tshekkinud nende pileteid. Arvatavasti sellepärast et me olime üks grupp ja meie Noraga eesotsas juba kaugelt rõõmsalt lehvitasime oma käepaeladega ja eks ta arvas et neil ka need olemas. Kotikontroll oli eriti nõme, sest tshekiti absoluutselt kõik vahed ja rahakotid ka läbi. Hispaanlastele too eit veel ütles "Mulle ei meeldi hispaanlased, ma teen teile põhjaliku kotikontrolli". Igatahes see läbi elatud, läksime otsejoones puntoma. Vahepeal Noraga muidugi muretsesime endale juua. Rahvast oli absurdselt palju! Nägin seal muidugi Karli, kellega tutvusin juba väga ammustel aegadel ja keda ma näen absoluutselt igal peol. Mingi aeg avastas üks hispaanlannadest glowsticki maast ja hakkas sellega õhus ringi vehkima. Avastasin , et ma olen rohelisi täppe täis ja kõik ümbruses samuti. Glowstick oli katki ja sellest sai järgmine elamus, kõik tulid ümber, et oma riided ja nahk sellega võimalikult palju kokku saada. Igatahes. härra Wiley isiklikult astus Oceana lavale üles ja tema järel siinkandis väga nimekas diskor Annie Mac. Pidu oli väga lahe ja lõppes kella neljast hommikul. Õnneks oli Noral hea sõber, kes meid autoga koju sõidutas.
Laupäeva hommikul ajasime varakult kargud alla, et jõuda kumbki oma sihtkohta. Minu sihtkohaks oli London. Jõudsin vajatud sihtkohta 10 minutit hiljem aga õnneks siin on hilinemine igati normaalne, kõik saad kas rongi, bussi või tube'i süüks ajada. Istusin siis maha ja lasin nõeladel ja neiu Dominiquel oma tööd teha rääkides temaga absoluutselt kõigest. Väga tshill neiu oli. Lõpptulemus sellest nahkhiirest oli väga awesome ja ma siiani ei suuda silmi sellelt saada.  Tagasiteel sõitsin Watfordist läbi, et endale õhtuseks kostüümiks vastavad retuusid saada. Õhtul läksid Janey ja Simon mõneks ajaks välja, mis jättis lapsed minu vastutusse. Kuna Buddy ja Jamie olid väga häirivad laste filmivaatamise ajal, otsustasin ma, et on aeg neile õppetund anda. Nora võttis kaamera, mina maski ja hiilisimegi tagaaia kaudu välja. Läksin siis aknale koputama ja tegin eriti metslase hääli (siiani ei tea kuidas) ja hirmutasin nad täiesti ära. Nad hakkasid toas mind karjuma "Laura , tule siiia". Hahaha :D. Igatahes sellest on video mu feissbuukis ka, kui huvi on. Sättimise ajal tulid Rocky ja Lulu eriti armsalt mulle ja Norale enda väga lahedaid asju pakkuma, näiteks mina sain endale kõige armsama roosa-musta pika saba ja Nora nõiamütsi (mida ta muidugi peoajal ei kandnud -_-). Kõrvad tegin ma täiesti ise ja peab nentima, et täiesti nunnud olid. Watfordi viskas meid Simon ära ja seal läksime me Lloydsi baari jooma fishbowli. Pärast seda oli haigelt täis kõhu tunne ja enne inimese kombel tantsida ei saanud kui olid ikka korralikul krooksul lasknud väljuda. Tantsisime siis kuni kaks briti ladsi meid enda circlisse haarasid ja endaga tantsima panid. Üks nendest on kuskil bändis ja teine enda sõnul on Chelseas jalgpallur. Kahjuks ma ta nime ei mäleta, seega ei saa ma väga häkkida, kas vastas tõele. Kuigi ta näitas mulle pilte, kui ta oli Ameerikas massivsel jalkaplatsil. Ei tea. Pärast seda läksime Oceanasse. Kuna ma alati ütlen oma perekonna nime esitähe vale hääldusega siis seekord ma ütlesin oma esitähtedeks L and P, like I need to pee. Cloakroomi neiu sai ikka korralikult naerda selle peale. Pidu oli üsna naiss kuni ma ära hakkasin vajuma, sest mu heelsid hakkasid sallimatust üles näitama. Võtsin siis oma kingad jalast ja viskasin balleriinid otsa. Nagu taevas oleks kõndinud. Ja siis alles sai pidu korralikult alata. Tantsisime ikka päris kaua kuni nägime oma Lloydsi baari semusi, kellega tantsisime edasi. Ega kaua tantsida saanudki, kui oli aeg klubi sulgeda. Olime Noraga kõige viimased kes klubiustest lahkusid. Koju sõitsime minu lemmik taksojuhiga, kellele olen mina ka lemmik customer. Kui talle helistasin küsis ta kohe "Kas sa oled laura" ja kui jaatavalt vastasin ütles ta "Darling I try to be there in 10 minutes". Kojuteel rääkisime jälle ja igakorraga tunnen aina rohkem et kui ma siit riigist lahkun, siis tema on kindlasti üks nendest, keda ma igatsema hakkan.  Kodus tegime väikse nägla ja andsime unematile lõpuks võimaluse liiva silma valada.
Tänane on olnud relaxing päev kus ma filme vaadanud ja lihtsalt tuima passinud. Mõnus peojärgne päev.

Pärast kolmapäeva tuli neljapäev, kus ma samuti sain pool päeva vabaks. Kella neljast hakkasin alles tegutsema, ehk pidin Lulule järgi minema. Ta sõbranna juurde jõudes ütles Lulu, et ei taha veel tulla ja seega sain ma tunni veel vaba aega. Viiest läksin uuele katsele ja seekord ei punnind ta vastu ka. Kojujõudsime siis hakkasin ma süüa tegema ja Rocky jõudis ka mingiaeg. Õnneks oli üsna lühike tööpäev. Ahjaa, meil oli linnas selline asi nagu art bus. Tegu oli kahekordse bussiga, kus esimesel korrusel oli lounge tasuta söökide ja jookidega ning teisel korrusel oli kunstinäitus ning rõdu. Kohapeal oli kunstnik ise ka.  Väga awesome buss oli.
Reede läksin ma Lulul kella ühest järgi ja kooliees oli mingi kirbukas vms. Janey andis mul 3 poundsi, juhuks kui Lulu midagi osta tahab, mida ta ka tahtis, seega ostis ta endale sealt mega armsad valged karvased sussid. Kodus mürasime niisama, kuni Simon oma nädalaajaliselt puhkuselt tagasi tuli ja Lulu kohvitama ja shoppama viis. Seega sain mitu tundi veel vaba aega kuni nad tagasi tulid massiivsete toidukottidega. Peab nentima, et ma olen professionaal niigi täis külmkappi veel toitu juurde panema. Igatahes sõime siis õhtust ja pärast seda saabus Nora, kes siis end tuli üleslööma minu juurde. Pinnis mind veel peole ka aga keeldusin konstantselt sest mul oli raha täpselt ära plaanitud ja pidu see endalegi üllatuseks ei sisaldanud. Nora läks siis bussi ootama ja hoidis kontakti muga fesa teel. Ma siis lugesin meilist et mu appointment oli canceldatud, seega sain ma mitukümmend poundsi säästa ehk sain ruumi teha peo jaoks. Nora just kirjutas, et ta oli bussisuhtes alla andnud. Käskisin tal 10 minutit oodata ja sättisin ennast 0-positsioonist valmis. Isegi jõudsin küüsi lakkida selle aja jooksul. Alustasime oma õhtut Bedist, kus tellisime ühe koksi ja liikusime mööda tänavat edasi. Siis püüdis meid kinni üks Paparazzi promoja ja kutsus meid sinna peole. Küsisime piletihinda, milleks ta ütles meile 3 poundsi. Otsustasime et pigem mitte ja hakkasime jalutama, kui ta siiski meile selle tasuta pääsuna pakkus. Jõudsime sisse ja sama kiiresti kui sinna saime, me ka lahkusime. Järgmisena läksime Lloydsi baari, kus tellisime koksi, punusime vähe ja seejärel ostsime Noraga kahepeale Fishbowli. Vahepeal kadus Nora oma semuga ära ja ma jäin üksi selle suure fishbowliga, ma usun et suht joodiku mulje võis jääda. Samal ajal kui ma seal üksinda istusin ja oma promilli üritasin arvutada nägin ma vanemat naisterahvast, ütleks umbes 50ndates noore kutiga ,ütleks 23 maksimum, paar meetrit minu lauast eemal veiniklaasid käes möllu panemas. Parim vaatepilt minu elus, ausalt. Sealt hakkas mingiaeg rahvas ära kaduma ja otsustasime meie ka, et on aeg sammud mujale seada, milleks see nädal me valisime hoopistükkis Oceana. Seal puntodes andis lambist üks poiss mulle enda mega fat glowsticki, mille ma siis oma kaela riputasin ja et kindel olla, et see ollus kuidagi küljest lahti ei tuleks, panin ma selle rinnahoidjavahele. Kohtusin veel teiste eesti au pairidega ja üks islandi oma kellega samuti sai mõnusate biitide saatel enda pekki raputatud. Islanditshikk oli vähe suurem reivija hakkas rõõmsalt karglema ja siis tõukas endast 4 korda suuremat india onu. Onu vaatas üle õla et mis värkk on, mille peale liigagi purjus islandi neiu ainult naeratas, sest endameelest ta kõigest lõbus reivija. Järgmisena lükkas ta teda uuesti ja siis uuesti kuni onu väga kurjaks sai ja oli valmis juba selle pisikese heledapäise islandi neiuga kaklema minema. Kõigi üllatuseks oli selles neius julgust isegi selleks valmis olla, tõmbasime siis ta ära selle onu juurest ja puntosime rahus edasi. Mõne aja pärast olid kõik mu normaalsed sõbrad kadunud ja ei jäänud mul taaskord muud üle kui jälle üksinda tantsupõrandal oma samme näidata. Ei möödunud minutitki kui 3 kutti mu ümber piirasid, üks nendest hakkas lambist mulle bootyhumpi tegema (see mida neiud teevad olles pepuga kuttide poole) ja samal ajal ta sõber üritas teda eemale lükata, et ta saaks hammastega mul rinnavahelt selle glowsticki eemaldada. Siin on see normaalne. Tähendab, siin on kõik normaalne. Nagu on ka normaalne see, et kutt kes oma võiks öelda et ema suudles, oli Oceanas punumas ja üritas mulle külge lüüa. Lahkusin nende juurest ja puntosin ikka üksi kuni samuti üksik puntoja mu teele sattus. Otsustasime oma väed ühendada ja duoks hakkata. Peo lõppedes, sain teada, et ta samuti läheb junctionisse aga ta ootab bussi, mitte rongi ja tema buss oli sõitma hakkamas tunni aja pärast minu oma aga 2 tunni pärast. Vahepeal tuli meie juurde üks kutt, kes end tutvustas ja rääkis et kaotas oma valge golfi ära, et äkki oleme näinud. Päris väikene asi mida ära kaotada.. Igatahes, Christian otsustas minuga rongi oodata 2 tundi ja läks siis oma bussile, kus ta suutis magama jääda ja pidi tagasi kõndima 45 minutit. Mul oli kahju aga samas hea meel, et ma üksi ei pidanud ootama :D. Koju jõudsin ma pool seitse, samal ajal kui inimesed tööle sõitmas olid. Minu õnneks mul olid madalad jalanõud, mantel seljas, meik polnud laiali ja mul oli suur kott, nii et õnneks polnud mul kind of walk of shame.
Laupäeva hommikul lendasid mu tuppa härra sünnipäevalaps Rocky ja Lulu ning nõudsid kinki. Tähendab Rocky nõudis enda kinki, mille Lulu oli mu tuppa peitnud. Teadsin juba eelnev päev, et see pole hea mõte. Andsin neil kingi ja viskasin nad toast välja. Ei möödunud poolt tundigi kui nad olid tagasi, või siis üks nendest oli tagasi ja kutsus mind alla kinke vaatama, ma isegi ei viitsinud süveneda ja panin ukse kinni ja nohisesin edasi. Kuskil 11 ajal otsustasin, et lähen Watfordi shoppama, Rockyle oli kinki vaja, ostsin pileti Birminghami et Meri-Katre sünkarit peagi tähistada ja siis ostsin igast muud pudi-padi veel. Kuna nälg näpistas seadsin sammud mäki poole, sest seal on alati saada odavalt Wrap of the day. Minu õnneks oli tol päeval tšilline crispy chicken. Istusin siis laua taha , kus juba tegelikult istusid mõned inimesed aga kuna nad lubasid mind sinna siis miks ka mitte. Vastas istus mul umbes minu vanune kutt, kes väristas oma jalga, naine, kellega ta koos oli ütles et ära värista oma jalga, neiu läheb muidu ära. Kutt seepeale vastas, et ta väristas juba siis kui ma küsisin kas võin istuda, järelikkult ei häiri mind see :D. Igatahes see naine üritas ikka täiega meid seal paari panna. Ühel hetkel otsustaski ta vetsu minna ja 2 tüdrukut, kellega ta oli, kaasa võtta, et me rääkida saaks :D. Kui nad lahkusid küsisin, et kas too oli ta ema, millepeale ta vastas, et kõigest töökaaslane, et ta töötab vabatahtlikuna laste ja noortega. Saimegi jutupeale ja rääksime kuni nad tagasi tulid ja lahkusid. Selline ootamatu paik kohtumiseks. Kõtu täis sai, siis sõitsin ma tagasi koju , kus ma alustasin oma tööpäeva õhtusöögi valmistamisega. Valmistasin ise marinaadi kanale, mis minumeelest oli täiega hea! (Mainin veel, et ma pole kordagi elus midagi taolist teinud, ainsad toidud mis ma ise teinud olen Eestimaal on makaronid ja hakkliha). Vahepeal käis Nora ka läbi, kes tuli oma asjade järele, mis on siin juba oma kuu aega oodanud teda. Siis kui lapsed voodis olid ja vanemad tagasi tulid, läksime me Saraga spari ja ostsime kaks siidrit näkku. Poes veel rääkisime müüjatega, sest meie ID-kaardilt oli obv aru saada, et pole kohalikud ja tuli välja, et nemadki on mujalt riigist. Sri Lankalt, mille peale ma lõbusasti mainisin et mu vanaemal oli peika Sri Lankalt. Jalutasime siis Sara poole, kus kallasime siidrid klaasi ja ma nägin üle pika aja taolist asjandust nagu televiisor. Viimaks ometi sain normaalse inimese kombel näha x factori ülekannet. Kojuminek oli creepy, sest tänavavalgustid tol ööl olid täiesti nullis ja õhk oli mega jahe. Nii pea kui korraks voodile istusin, tundsin et sellist väsimust pole mul siinoleku ajal küll kunagi varem olnud ja vajusin insta sleepi.
Tänane algas mul suure koristusega, sest Rockyl oli hunnik endavanuseid energiapomme tulemas ja kõik vajas tegemist. Koristasin siis kõik ära ja nii kui ma köögist lahkusin ja tagasi tulin oli kõik segamini, uskumatu. Tegin veel kooki, kuna esimene läks aiataha, võinoh, ei läinud, aga keskelt polnud valmis ja Rocky meelest oli see katki siis ma otsustasin teha endale käharpea torti ainult et mitte käharpea, täiesti oma kohapealmõeldud retsept ja teise tordi tegin siis Rockyle. (FYI minu oma oli parem). Rahvas jõudis lahkusin ma vaikselt oma tuppa ja puhkasin. Enam pole palju, kui mul kogu Friendside seriaal läbi saab. Ootan uusi pakkumisi muide nii filmidele kui seriaalidele. noh, tegelt midagi ulme põnevat polegi lisada. Igatsesin räigelt kooliaega ükspäev. Mõtlesin sellest kuidas me mängisime tegude pudelikeerutamist koolis ja ma laual tantsisin. Ja kojujalutamised jne. Aah, nostalgia.

Reede magasin ma täiega sisse ja Simon tuli äratas mind üles, sellist nalja pole siinoleku ajal küll olnud. Igatahes läksin lastel kooli järgi ja kodus olid nagu ikka, tavalised toimetused. Pärast õhtusööki hakkasin ma ennast üleslööma, et jõuda Saraga koos bussile. Enne bussileminekut hellas Sara et ta hostdad viskab meid ära, sest ta ise ka WTFi. Sõitsime siis sinna ja lasime kokteilidel tulla (okei viin mahlaga pole kokteil). Olin jõudnud päris mitu juba alla kulistada kuni Nora saabumiseni. Mingiaeg kui Nora ja Sara suitsult tulid ütlesid nad "võta kodinad, me lähme vippi". Istusime siis seal kahe Kings Langley ladiga, kelle kulul sai shotte ja shampust lahendatud. Kella 12 ajal läksime alla korrusele teise klubisse. Seal sai veel paar jooki kulistada ning õntsat kutsuski juba tantsupõrandale. Seal nägin ma, et mingeid kutte pildistatakse ja otsustasin peale hüppata, tõmbasin Nora ka endaga kaasa. Minu õnnetuseks jäin ma pildile hiljaks ja seisin siis seal kohatult nende kuttide kõrval. Õnneks fotograaf ütles neile, et pilt polnud hea ja tehke uus, mille peale need random kutid tõmbasid mu enda ette pildile. :P Järgmisena otsustasin et why the hell not minna lavale tantsima, kui seal juba nii palju ruumi üle on. Tõmbasin taaskord neiu Nora kaasa ja puntosime ikka mõnuga seal. Vahepeal avastasin, et olen suutnud oma telefoni ära kaotada koos oma peegel-taskulamp-huuleläikega. Kui pidu läbi sai siis ma küsisin turvadelt kas äkki on see leitud. Pidin selgitama kõike- kuidas välja näeb, mis taustapilt jne. Õnneks oli telefon leitud aga aku oli kadunud. Huuleläiget nad kah ei olnud leidnud. Vat kus kaotus. Jalutasime siis Noraga subwaysse ja tellisime enda näljasusele vastava eine. Istusime maha ja lihtsalt out of nowhere hakkavad annoying tüübid juurde tulema. Sokkisime siis et oleme lesbarid et neist lahti saada, mis muidugi ei aidanud nii palju kui soovinud oleksime. Tellisime siis minu lemmik taksojuhi kes meid lõbusasti kojuviis ja mulle igast ilusaid sõnu ütles. 

Teisipäeva hommik oli eriti raske mulle, sest kallale oli tunginud külmetus, mille sain rattasõidust pärast higist korvpallimängu. Absoluutselt masendav seis oli ja täiesti võimatu oli mul normaalselt hingata. Pole nii hullult haige olnud sellest ajast saati kui ma põhikoolis käisin. Eeniveis, minu õnneks oli meil megad remonditööd siiski käsil ja suuremat koristust siiski teha ei saanud. Igatahes meil oli vanaema külas, kes mind aitas ja juttu rääkis. Igatahes ma ei oska kuidagi kokkuvõtteid teha ja ega mul eriti teha polegi, sest olin haige ja töötasin terve aeg.

Kuna mul absoluutselt und pole ja seekordne alkoholikogus mu sees on imetillukene, kui üldse eksisteeriv. Otsustasin , what the heck, viin teid siis juba kohe eluga kurssi.
Nimelt läksime täna Noraga klubisse (jah, esmaspäeval!). Esmaspäeviti on students night ja joogid odavamad kui reedeti. Kuid seekord ma õnge ei vajunud ja leppisin kõigest paari joogiga. Mingiaeg saabusid Bedi Nora sõber ja tema sõber. Plaan oli siis selline, et see kutt endiks minuga aga kuna mul ta vastu täiesti keemia puudus ja ta polnud absoluutselt minu maitse järgi inimene (ei räägi ainult välimusest) siis kavatsesin ma ta üsna ruttu oma kannult kaotada. Mingi hetk otsustas Nora lahkuda mistõttu ma puntosingi terve õhtu üksinda. Muidugi mulle pole kunagi üksindus või ülerahvastatus probleem ja tegin seekord selle, mis ma reedel tegematta jätsin. Tantsisin.  Tantsisin vist reaalslet iga inimesega sealt klubist ja ikka täiega nautisime ja laulsime kaasa. Täpselt nagu oma rahvas oleks olnud, kõik võtsid punti. Õhtu lõppedes olin ma jäänud kahe kutiga tantsima, kellega koos ka inimesekombel klubist lahkusime. Seekord ilma saatjata. Istusime maha ja kutid hakkasid arutama et kus nende raha kõik läinud on. Otsisime siis kaardimasinaid, mis kõik olid esmaspäeva õhtuks oma tööpäeva lõpetanud. Poisid siis täiesti hädas, et kuidas koju saada. Rääkisin siis nendega natu ja tuli välja, et üks nendest töötab Dallingus (kohvik, kus mu pere igapäevane külastaja). Rääkisime veel natuke ja kuna neil tõesti rahahäda käes oli, laenasin neil taksoraha. Kutt lubas mul järgmine kord Dallingus tagasi maksta ja veel hot chocolate kauba peale anda. Igatahes. Toredad tüübid. Tagasitee rääkisin terve aja taksojuhiga, kes oli mega tore india papi. Ta inglise keel ei olnud masendav ja ta oli väga muheda jutuga. Ta andis mulle enda kontaktkaardi, et edaspidi, ma saan tema taksoga odavalt koju. Kusjuures oligi odavam , kui teised taksod. Igatahes. Väga hea õhtu oli lõpuks. Mis siis et kurk haige ja nina kinni (nüüdseks jookseb), mind ei takista miski, kui siis mitte uni.

Tänane päev oli päris lõbus kui nüüd tagasi vaadata.
Kui ma alla korrusele omadega jõudsin leidsin sealt palja ülakehaga 20ndates kuti, kes on võibolla pisut rohkem aega õllejoomisele kui trennile pannud.  Igatahes, insta kui ta mind nägi, lõi ta nägu peerule ja ütles mul eriti rõõmsalt tere. Vahva algus mu päevale. Vahetasin siis riided ja koristasin lastetuba, sest allkorrusel ei saanud absoluutselt midagi teha, arvestades, et seal oli kõik kile all.   Rocky hommikul kooli ei läinud, sest tundis end halvasti aga lõunapausiks oli tal juba parem olla. Seega viis Saimps meid autoga kooli. Ootasime Lulut ja edasi läks Rocky oma teed. Kodus mürasime Luluga ja ma enamusaega pidin köögis veetma (tegema cheese and toasti ja siis teed jne). Seega oli see megavõimalus Benile oma töö natuke edasi lükata, et mind tundma õppida. Uuris kust ma pärit ja kauaks siia jään, mis tattoo mul on jne.  No, mingiaeg läksin ma siis Rockyle järgi ja siis oli topeltmüramine aga taaskord pidin veetma suurt osa ajast köögis (hide and seeki mängisime ja pidin numbreid lugema seal). No siis sai selle kutiga veel rääkida. Mingi hetk otsustasime lastega et lähme parki korvpalli mängima ja siis kui ma otsisin alt sahtlist pudelit tuli Ben oma tolmuste kätega ja toetas need mu seljale. Cheeky guy. Ütleme nii, et absoluutselt polnud aru saada, et tüüp täiega into me oli. Enne parki minekut mängisime natuke maja ees ja siis ta tuli ka, natuke mängima. Pargis olles tulid sinna ka Buddy ja ta semu Dove(?) kes vässasid Rocky ikka normilt ära. Tagasi kodus küpsetasin süüa ja muud põnevat ei olnudki. Paari tunni pärast Noraga WTFi peole.

Unustasin veel mainida, et see kutt kellele ma numbri andsin oli mulle saatnud sõnumi sisuga "Karl". Muidugi, ma ei teadnud et see oli see kutt. Ja muidugi ei suutnud ma uskuda, et ma oma numbrit kellegagi jagasin, arvestades et ma ei tea seda peast.  Seega viskasin oma häkkerskillid facebooki ja otsisin Karle Watfordist. Esimene vastus tundus juba selline partyperson ja tundus, et oli temamoodi. Kuigi mul polnud õrna aimugi, milline ta välja nägi. Lisasin sõpra ja natukese jutu järel, selguski, et oli õige inimene. Ma ütlen, ma olen skill.

Uhuhu, olen teid siin mõnda aega teadmatuses hoidnud või mis?
Tegelikult see nädal möödus väga kiiresti ja sellist ulmeliselt põnevat juhtumit polegi kohe letti visata.
Reedene päev oli tsipa teistsugusem, sest siis kui kooli läksime, oli seal mingi fundraising lõuna. Ehk siis, ostsid süüa ja see läks heategevusse. Edasi läksime lastega mingit puppet showd vaatama kooliteatrisse. See teater oli suurem kui Viljandis pesitsenud kino "Rubiin". Kojujõudes lendas Lulu oma sõbranna Cianna poole ja Rocky jäi koju. Pärast õhtusööki läksid Saimps ja Jänts välja ning jäin Rocky ja Sonnyga kolmekesi. Hakkasin siis filmi vaatama Rocksiga , Pacifier jälle. Saabus siis mingiaeg Nora, kelle ma panin enda asemele filmi vaatama, sest Rocks ei tahtnud üksi vaadata ja mul oli hädasti vaja pessu minna. Pesus käidud viskasin Norale toidu ette ja läksime siis edasi filmi vaatama. Kui film sai läbi oli kell juba nii palju, et meikimisaeg oli täpselt käes. Viskasin siis kleidid kingad selga ja enne väljaminekut jõudsin kümmekorda üles-alla joosta sest koguaeg jäi midagi maha.
Kodust väljusime ootasime paar minutit hispaanlanna saabumist ja seadsime sammud rongijaama poole. Sinnaminnes saime hulgaliselt signaalide osaliseks, sest olgem ausad, Kings Langleys pole üleslöödud tüdrukud väga tavaline nähtus.  Rongiga sõit oli väga kiire, sest üks peatus siiski. Sai taaskord Watfordi rongijaama vetsu külastada, kus ma tõmbasin oma näpud ikka täiega uksevahele. (tänaseks on näpud verevalumeid täis). Edasi liikusime tava kiirusega High Streedile, kus kohtusime kahe teise Hispaanlannaga, kellede nimesid ma tänaseks päevaks enam ei mäleta. Istusime Bedis maha ja tellisime double viina koksi seni kuni juba tunda andis et alkohol on täiesti jõudnud mõistusesse. Vahepeal vetsu külastades mäletan, et hakkasin seal neiudega laulma kaasa nende omamõeldud laulu, mis nad olid välja mõelnud, et vetsutädilt tasuta pulgakommi saada. Oh well, see sai selgeks, siis lahkusin sealt toredast kohast tagasi oma mugavale istmele aga mitte kauaks. Sest õntsõnts tõmbas kaasa ja jalad vedasid mind iseenesest tantsupõrandale. Sara ja Nora olid ka kaasas ja puntomar oli täies hoos. Mingi hetk avastasin tantsupõrandal, meie kõrvalt, et seal on hunnik kutte ülikondades (10 oli neid vähemalt). Ütlesin Norale, pole probleemi, me saame nendega tantsida ja järgmisel hetkel olin ma ülikondades kuttide keskel tantsimas. Tõmbasin Sara ja Nora ka veel ringi. Pärast südaööd otsustasime et on aeg oma kontsad alla korrusele vedada, teise klubisse, areasse, et sealne vaib ka endal üle keha käima panna. Kaks ülikonnas kutti tulid veel kaasa, kes meil juua ostsid. Rääkisime nendega natukene juttu ja siis tõbasime Saraga tantsupõrandale. Ega palju ei möödunudki kui mingi kutt juba mu endaga tantsima oli tõmbanud. Kuna mul pea käis juba natukene ringi, otsustasime maha istuda. Andsin talle täiesti purjus peaga oma numbri (kaine peaga isegi ei tea oma numbrit siin) ja ütlesin talle, et mine ära. Suht sõbralik neiu võinii. Edasi jalutasin ma makaronijalgadega vetsu poole, kus ma täiesti süütul kombel unne vajusin natukeseks. Üsna häbiväärne olukord. Sest kui pidu läbi oli, tuli üks töötaja oranzis helkurvestis mu juurde ja ütles et aitab mind, kuigi ma sain ise endaga väga hästi hakkama. Aga ta ei uskunud mind. Läksin võtsin siis oma mantli ja ta saatis mind täiesti välja sealt klubist. Nii et kõik said ikka näha, et neiu helkurvest mu kõrval. Mul polnud sellles suhtes üldse kohatu, kui te nüüd nii arvate, mkm. Läksin siis võtsin takso koju ja härra taksojuht mõistis, kui raske see sõit mulle on, nii et pani gaasi juurde ja aknad keris alla.
Hommikul ärkamine oli meeletult raske aga kuna lubasin linna minna, siis sinna ma läksingi. Sain ennast 6 minutiga valmis ja ruttasin bussipeale, kes üllatus-üllatus oli taaskord hilja peal. Kõndisin linnas kui surnu ringi ja olin päris amusement nendele inimestele, kes eelneval päeval leppisid kõigest rahuliku filmiõhtuga. Otsustasin, et sellest linnas ringikäimisest suurt abi poole ja võtsin esimese bussi koju. Kings Langleys kõndisin ma mööda mehest kel olid ufo kõrvaklapid peas ja mikrofon käes. Mõtlesin et äkki mingi raadiotöötaja või midagi sellist, aga ei. Härra täiesti uhkel pedesammul marssis ja laulis mikrofoni. Ei osanud mingit nägu ette manada, sest naerda ka ei tahtnud. Seega kõndisin pokerfacena koduni ja nii kui tuppa jõudsin purskasin naerma. Edasi leppisin ma kvaliteetajaga oma toas. Õhtupoole otsustas Nora ka läbi tulla, läksime siis fish and chipsi toitu tellima. Sõime natu, kuni ta koju otsustas minna ja edasi nautisin ma oma päeva lihtsalt voodis olles ja filme vaadates.
Täna juba esmaspäev ja tööaeg jälle käes.

Pühapäev oli üsna rahulik. Hommikul tegelesin lastega kuni Saimps koju tuli. Siis otsustasin, et toas kopitada terve nädalavahetus on ka mõttetu, mistõttu läksin selles paduvihmas bussipeatusesse, et ikka ja veelkord veenduda, et bussijuhtidel on täiesti oma graafik. Ootasin siis seal ligi 25 minutit, kui mitte rohkem ja bussil ma olingi. Bussis avastasin veel, et ma olin endal mantli bussipeatusesse kiirustades valet pidi selga pannud. Tasus see kiirustamine ära ikka. Watfordis (WTF edaspidi) ostsin endal igast DIY stuffi, ehk siis peagi loon siinse elukoha natukene hubasemaks. Mõtlesin, et oleks ehk esmaspäevaks midagi selga ka vaja panna ja leidsin sooduspakkumisena päris fäänsid punased püksid. Kuskil natukene enne kolme hellas mulle Gerard, kes natukene vaba aega sai ja soovis minuga Starbucksi minna. Saime kokku ja tegime mõlemad oma frappucinod sellel külmal päeval, et ennast veel külmemini tunda. Mingiaeg ta pidi lahkuma, et osta endal jalkajalatsid ja mina pidin lahkuma, et bussile minna. Üllataval kombel see buss oli kohal isegi varem aga väljus täpselt minutipealt. Ma ei suutnud seda uskuda, et viimaks ometi üks bussijuht, kes omab sama graafikut bussi kasutajatega. Koju jõudsin karjusid juba lapsed mind, et tule ruttu siia, viskasin oma kodinad tuppa ja vahetasin käps riided, et uurida, mis nüüd siis lahti. Lapsed olid sättinud end ilusasti kaminaette, mis oli mõnusalt soe ja tegid iPadis endast igast naljakaid pilte. Kutsusid siis mind endaga pildile ja tegime igast kino. Pärast tegime kordamööda ninja fruiti, ületasin rekordi megakordselt ja võitsin koguaeg starfruiti, ehk siis lapsed olid mega sillas, sest said koguaeg endal uusi taustasi ja mõõkasi osta.  No ja siis me veel sõime ja värvisin Luluga veel paar pilti värviraamatust.
Esmaspäeva algus oli sama nagu mul alati oli olnud. Except seekord kui ma Lutsul järgi läksin oli paduvihm ja majas polnud ühtegi lisa vihmavarju. Saimps laenas internilt vihmavarju, seega ootasin siis teda tagasi ja võtsin vihmavarju üle. Koolis andsin varju Lulule ja ise nautisin vihmatilku mis kukkusid pähe. Otsustasime siis Luluga pigem koju joosta ja säästa end märjaks saamisest. Värvisime veel igast pilte ja läksime Rockyl järgi. Enne kui me Rockyle järgi läksime kukkusin ma trepist peputpidi alla ja allajõudes tabasin ma jalgadega madalat kappi, nii et seal olevad asjad kõik ümber käisid. Lulu muretses esimese asjana muidugi, kas trepp terveks jäi. Kuskil poole viiest läksin ma käps pessu (paar tundi tagasi saime oma sooja vee tagasi) ja hakkasin sättima. Leppisime Gerardiga kokku, et tuleb Watordis sama rongi peale. Kings Langley rongijaama ticket office on sama põhimõttega mis linnadevahelised bussid siinkandis. Neil on oma graafik. Seega ma ei saanud osta sealt piletit Londonisse, ticket machine mis seal oli, oli pangakaardimaksega ja mul pangakaardil mingi 00.06 eurot. Seega läksin siis infoposti juurde ja rääkisin siis pm postiga. See tüüp oli eriti loll, seletasin talle, et ticketoffice on kinni ja sularaha piletimasinat pole. Ütles mulle selle peale, ticket office on avatud kuni kella seitsmeni ja sularahamasin on ka olemas. Jah, ma käisin klapid peas ja mõtlesin niisama postiga rääkida, tõesti. Otsustasin siis jänksitada kuni watfordini, sest gerardil oli üks ülearune oyster card, mille ta lubas mulle anda, siis kui rongile tuleb aga mingi eksituse tõttu sattusime me erinevatele rongidele. Londonis siis ma ütlesin talle mis platvormil ma olen, ta tuli väravate juurde ja ulatas mulle oysteri et ma välja saaksin sealt. Jalutasime siis mingi paarkümmend minutit kuni leidsime üles koha, kus pidi üles astuma Ewert and the Two Dragons, kuna kõhud juba urisesid ja Noraga sai lepitud kokku kohtumine kella kaheksast, läksime india fastfood kohta kus ma tellisin wrapi ja Gerard mulle tundmatu asja. Kell oli kaheksa kui Nortsik mul hellas ja teatas, et leidis viimaks selle koha üles. Saime seal ees siis kokku ja jutustasime vähe. Sees oli uskumatult palju rahvast ja sai kuulda mõnusat eesti keelt pea iga teise suust. Enne Ewerti esinemist astus lavale 2 soojendusbändi. Esimene oli armsa ja nutuse näoga neiu ning teine oli lihtsalt bänd Iirimaalt. Muusika oli hea. Niipea kui Ewert lavale tuli oli suitsule minejate arv hulka vähem ja sees temperatuur aina tõusis. Super head on ikka need eesti poisid oma muusikaga. Gerardile ka väga meeldis ja lubas nende plaadi endal muretseda. Igatahes jalutasime siis tagasi oma rongijaama ja teepeal sinna saatsime Nora tuubijaama. Võtsime siis Gerardiga mingi sajast peatusest läbikäiva rongi WTFi, ehk siis 20-minutilise rongisõidu asemel sõitsime tund aega. Otsustasin ööbida Gerardi pool, sest et ma olin võtme maha unustanud ja kell oli juba piisavalt palju, et koputamine poleks aidanud mul tuppa pääseda. Kella seitsmest äratati mind üles ja pisteti autosse. Algne plaan oli mind rongijaama visata et sealt see üks peatus koju sõita aga siis otsustas Gerard, et viib mu hoopis koju, sest liiklus polegi nii paha. Mida enam Kings Langley poole jõudsime , seda rohkem ummikut oli kohata. Ma lihtsalt naersin, sest mul oli nii kahju temast. Loogiline. Igatahes pool kaheksa olin umbes kodus ja ukselekoputades tuli õnneks Saimps vastu. Jumal tänatud, ma juba mõtlesin, et pean hakkama ringijalutama seni kuni nad üles ärkavad.
Igatahes paari tunni pärast on mul kohtumine teiste au pairidega siin kandis. Läheme istume maha ja joome natuke kohvi. Muidugi maha istumine pärast trepil kukkumist mulle nii meeltmööda pole ja kohvi ma ei joo. Leiab kompromissid :).

Kuna mul on õhtuti megaväsimus peal olnud, pole ma jõudnud siia väga midagi kirjutada. Seega nüüd, palun tehke pissipausid ruttu ära ja kui tunnete et kõtu näpistama hakkab, tooge kiirelt näksi. Sest siit tuleb (vist) üks pikk postitus.
Teisipäev algas mul hilja, sest et lastel oli pikem koolipäev, mistõttu sain ma oma nohisemisel jätkuda seni kuni süda ihaldas. Kui lastel kooli järgi läksin otsustas Rocky semu, Luca, meile külla tulla. Luca ema veel ütles, et õhtusöögiks tuleb Luca koju aga too bad, meil sai enne õhtusöök valmis, mistõttu Luca sõi meie juures. Kui ta ema saabus, olid tal silmad punnis peas, sest ta oli Lucale just süüa teinud aga no, mis teha. Pärast õhtusööki Luca lahkus ja lapsed möllasid majaees. Saimps ja Jänts läksid kuskile välja sööma ja ma olin lastega omapead. Rocky läks oma lemmikuid laule arvutisse kuulama ja Lulu müras rulade peal maja ees*. Samal ajal kui nad mürasid laulsid poisid (Sonts, Buts ja Rocks) kõvahäälega toas kaasa. Igatahes saabus nende uneaeg väga ruttu, toimetasin siis lapsed voodisse ja lugesin neil unejuttu seni kuni Saimps saabus ja mult ülesande üle võttis. Gerard siis hellas ja kutsus mu enda juurde õhtusöögile ja filmikale, nõustusin, sest ei viitsind kodus passida. Enne kui lahkusin aitasin Sontsil mate kodutööd teha ja uskumatul kombel oskasin veel kõike. Gerard tuli siis mul oma bemmiga järgi ja viis mu endapoole kus ta valmistal mõnusa õhtusöögi ja pani filmi "Into the Wild" käima. Päris hea film oli, peab nentima. Kui film läbi oli, sõidutas ta mind tagasi koju. Nii pea kui koju jõudsin olin juba parajalt väsinud et teki alla pugeda ja unne vajuda.
Kolmapäev iseenesest oli üpris rahulik. Läksin Lulul järgi , siis tagasitulles oli meil lõuna, millest võttis osa ka intern, kes arvatavasti hakkab peagi kontoris tööle. Kolmest läksin korjasin Rocky koolist ja tulime koju. Mingiaeg otsustas Rocks et tahab Celeste'i külla, seega läksime siis Luluga ratastega sõitma.  Pargis kui me parajasti oma salanäksi närisime läks üks vanem meesterahvas koos koeraga mööda. Kuna me koerale meeldisime, peatus see mees ja rääkis meiega juttu. Väga vahva mees oli ja kui ta meie juurest lahkus siis ütles see you selle asemel et öelda bye. Ja nüüd kusjuuures, kui linnapeal möödub, ütlebki tere jne. Väga armas vanapapi oli. Koju jõudsime siis oli mõnus õhtusöök ja pärast seda lahkus Celeste ja vanemad olid jälle väljas söömas kusagil. Mistõttu ma siis järjekordselt lugesin lastele unejuttu kuni uinumiseni.
Neljapäev polnud midagi erilist, ei mäleta ka väga palju, kui seda et Lulu oli paras õudusunenägu tol päeval. Karjus megakõvasti ja tekitas kohutavat peavalu.
Reede oli samamoodi tagasihoidlik, kuigi seekord, tekitasid molemad lapsed kohutavat peavalu.
Tanane algas mul varakult sest noustusin teha nadalavahetusel tood, et natuke lisaraha teenida ja anda vanematel voimalus koos aega Londonis veeta. Soin siis kiirelt midagi ja pesin noud. Edasi liikusime siis Rocky ja Luluga kooli poole, kus oli ootamas meid fix-it day. Sinna joudsime, oli seal ainult paar lapsevanemat ja ei kedagi teist, motlesime nojah, oleme kohal liiga vara aga tuli siiski valja et teised olid kohal liiga hilja. Pandi siis lapsed liivakasti tood tegema ja minu ulesanne oli lihtsalt istuda ja jalgida neid. Peagi tuli tea break kus siis saime teed ja kupsiseid. Parast seda saime liivakasti tiimi veel hulga inimesi ja too laks kiiremini, sest lopuks sain ka mina endale labida. Parast seda suundusime lasteaia juurde, kus teised tegelesid lasteaia varvimisega. Rocky tahtis varvida ja Lulu mangida, seega laksin ma Luluga lasteaia aeda kus oli lastel vaga palju teha. Seal ma siis tutvusin teiste emmedega ja sain vaheke juttu raakida, vaga tore oli. Edasi tuli siis barbeque, kus saime burxi, salatit, doonutseid ja igast muud. Soime siis samal ajal kui band esines.* Tegime Rockyga nalja, selle ule et neiu oli julm motetu asi seal bandis , konkreetselt sonagi ei laulnud ja pilli ei mangind, muidu oli vaga hea band. Rocky ja ta semu Louis siis hakkasid hullult tantsima, et sed pliksi seal naerma ajada*. Koju tulime siis mürasime niisama kuni Saimps minema läks. Siis lapsed tahtsid filme vaadata ja lasin kuni uneajani. Panin nad siis vanemate voodisse tuttu nende tungival nõudmisel. Pidin Gerardiga nüüd kokku saama aga otsustasime homse varna selle lükata. Hopefully on tal aega homme oma vanemate tagasijõudmise kõrvalt.

Okei, vahepeal kirjutasin täpitähtedeta sest lapsed nõudsid, et ma allkorrusel nendega oleks, kartsid vist natuke, sest üsna pime oli ja natuke hirmus film vist. Seega olin siis Janey arvutis ja kirjutasin seal vahepeal.

PS! Tärnidega on märgitud kohad, mille kohta varsti videod siia panen.

Sellest kutist veel natuke enne kui tänasest päevast rääkima hakkan. Nimelt reedel, enne kui ma klubisse läksin, võtsin ma inglikaardidest (nö tulevikunäitajad) välja kaardi "New partner" vms, kus oli kirjas, et kohtan kedagi uut nii, et ma ise ei pea selleks midagi tegema. Ei olnud kirjas kas romantiline suhe või lihtsalt niisama semu.  Ja täna kui ma neid kaarte nägin lauapeal meenus mulle, et need kaardid panid ikka täiega täppi.
Nii tänane päev algas jällegi nii nagu mu kõik teisedki päevad siin alanud on. Pärast seda kui mõlemad lapsed kodus olid, tahtis Lulu minuga rattasõidule mööda kanalit minna. Küsisin Rockylt, kas see on ok, kui ma Luluga lähen ja ta oli. Niisiis sõitsime seda pikka maad rattaga kuni Nash Millsini, võimalik et edasigi. Tee peal on kanalil sellised kohad mis tuleb paadigasõitjatel avada ja kinni panna. Üks tüüp näiteks ei sulgend ühte ja sõitis rahuliku südamega edasi. Endal oli T-särgil kirjas Mr.Lazy. Tahtsin talle karjuda, et mister lazy indeed aga jätsin asja sinnapaika kuna Lulu pani täiskiirusel mööda kanalit edasi. Tagasiteel jooksis üks kutt meist mööda, kellele ma ütlesin sorry ja ta naeratusega vastas its okey mulle. Sorry oli muidugi sellepärast et Lulu oli muidugi jälle terve tee endale ja rattale hõivanud ning läinud rahuliku südamega mustmarju sööma. Lulu siis arvas, et ma tunnen teda ja et ma fäänsin teda ja ta karjus sellele kutile "My au pair wants to kiss you!" Ma olin täiega embarassed ja ei julgend enam tagasi vaadatagi. Täpselt paar meetrit enne kojujõudmist püüdis üks neiu mu kinni ja küsis kas ma olen au pair siinkandis. Rääkisime veel mõnda aega ning jagasime kontakte. Tundus samuti väga lahe neiu nii et saab öelda, et siin see aasta igav ei tule. Koju jõudsin, avastasin Rocky köögist üksinda küpsiseid tegemas. Hakkasin siis ise kana tükkideks lõikama ja panin need valmis, selleks ajaks kui söögitegemisaeg oli. Läksime siis Rockyga välja korvpalli mängima ja ütleme nii et täna sai ikka normaalselt sporti tehtud. Arvestades 2 korda rattasõitu, üks megapikk vahemaa ja kaks korda kõrgest mäest peatusteta üles sõitmine ning vähemalt tunniajane korvpall. Kui mängu lõpetasime avastasin, et Janey tegi ise süüa ja mul ei jäändki muud üle kui vaid laud katta. Seniks on tänasega ühel pool.

Minu laupäevane päev jätkus seriaali Arrested Development saatel, kus avastasin, näitles Michael Cera. Vaatasin siis päev otsa seda ja mugisin puuvilju terve päeva. Selline hea rahulik päevake peale pikka peoõhtut. Pühapäeval möllasin ma Rockyga ja siis kui kell tiksus neljale lähemale ütlesin ma Rockyle, et ma pean minema, lähen sõbraga välja. Rocky sellepeale oli determined et teada saada, kuhu me läheme, selleks, et ta saaks mulle häbi tegema tulla. Hästi armas temast, eksole? Õnneks mul endalgi polnud aimu kuhu me läheme ja kas see on kohting või niisama välja minek. Igatahes sain siis Gerardiga kokku ja tuligi välja et see oli kinda kohting, sest ta jalutas minuga restosse kus ta maksis kõik kinni. Tellisin endale king prawnsid ehk siis krevetid. Super head olid. Edasi tegime väikese jalutuskäigu. Ta pakkus mulle ka küüti koju aga keeldusin, kuna mu maja oli kõigest paariminuti kaugusel jala. Kojujõudes hakkas ta minuga rääkima, et poleks pidand nii vara lahkuma ja rohkem siiski mind tundma õppinud. Rääkisime natuke kuni Rocky mind jälle piinama tuli. Ma pole muidu selline inimene, kes kõdisi väga kardaks aga Rocky leidis mu spoti ja sõda läks lahti. Muidugi oli Rocky veendunud et ma peidan kuskil oma toas komme ja ta hakkas absoluutselt kõik mu riided ja asjad läbi sobrama. Kirjutasin siis Gerardile, et mis ta arvaks ideest, kui ta mind päästaks ja kodust kuhugi eemale viiks, millepeale leppisime kokku, et läheme kinno. Tuli siis oma autoga mulle järgi ja sõitsime Watfordi kinno. Vaatasime premium rushi ja pean lihtsalt siiski ütlema, et Joseph Gordon-Levitt on kuum. Ei saand lihtsalt jätta ütlemata. Film oli okei, mitte midagi erilist aga halb ka ei olnud. Vaadata tasub siiski :). Tõi mind siis tagasi ka ja leppisime kokku, et kohtume veel. Edasine õhtu möödus jälle paari episoodi saatel kuni vajusin magama.

Heidihõudi!
 Eile oli üsna normaalne tööpäevake, kella ühest lõppes mõlemal lapsel kool aga pidin vaid Lulule järgi minema sest Rockypoiss läks oma semu, Lucaga, ujuma. Kodus vähe mängisime ja joonistasime Luluga ja siis kui kell hakkas kolmele lähenema hakkasime Lulule riideid valima. Valisime maasikakleidi ja tegin tal punupatsi pähe ning seadsime sammud mööda kanalit Liyla kodu poole. Jõudsime sinna, siis soovisin palju õnne ise ka ning lahkusin. Otsustasin, et ei viitsi otse koju minna, et lähen parem Hemelisse asju ostma. Jalutasin siis omaette veel natuke maad ja kohal ma olingi. Shoppasin väheke ja läksin nr 500 bussi ootama, kuid sellegi bussijuht oli otsustanud too päev varem asjad kokku panna ja sammud kodupoole seada, selle asemel, et need 20 inimest bussipeatusest kodudesse toimetada. Niisiis ootasime kambaga seal ligi 15 minutit veel kui tuli number 318 kes lahkelt meid kodudesse vedas. Rocky oli juba kodus aga ta oli arvutiekraani nii süvenenud, et minuga ta mängida ei tahtnudki. Siis kui süüa hakkasin tegema, siis alles tahtis. Aga too late! Igatahes sõime rahulikkult ja rääkisime jälle igast asjadest. Jumal tänatud, et ma olin jõudnud varem pesus ära käia, sest pärast õhtusööki mul enam selleks aega ei olnud. Tegin kiire meigi ja riietuse ning pakkisin oma imekoti jälle igast pahna täis, mida peojooksul kordagi vaja ei olnud.  Hellasin siis Clarale (prantsuse aupairile), kes ütles et ta hostdad viib meid autoga ära, oh seda õnne meie poolel. Teepeal siis rääkisime igast alkoholidest jne, suht tsill tüüp oli :D. Claraga passisime siis bed'i ees (kokteiliklubi) ja jõime siidrit. Just paar minutit enne kümne saabumist läksime sisse, et tasuta pääs tagada. Tellisime viinakoksi, mis oli kõigest 2.50 poundsi ja lürpisime oma 4 tükki neid. Siis juba hakkas rahvas sisse voorima igast uksest ja algselt üsnagi vaikne peosaal muutus läbimatuks tantsualaks. Tantsisime siis iga loo järgi pausi pidamata, sest muusika oli super seal. Kuskil natuke pärast südaööd otsustasime minnna kõrvalklubisse, millesse oli Bedist sissepääs eraldi uksest ja tasuta. Läksime panime oma joped nagisse, mis maksis 2 poundsi!! Haige hind nagi eest. Oleks siis numbrid mingid uhked olnud aga ei, tavaliselt paberipeale kriblatud numbrid. Läksime siis otsejoones esimesse, suurde saali. Seal oli dubstep ja muu taoline. Igatahes ülimass! Punusime ja tõrjusime mõtetuid liginemiskatseid ja läksime teise saali, kus oli bashment ja reggae muusika. Ülitsill. Pärast läksime siiski tagasi dubstepi nautima ja nautisime ikka õhtut sajaga. Lõpus tuli üks kutt mu juurde ja ütles "Am I crossing the line if I ask you to dance with me?" , ääretult viisakas võrreldes nende teiste, lihtsalt pealelendamise katsetega. Ei saanudki ei öelda sellele, seega tantsisime siis temaga, seni kuni pidu lõppes. Siis läksime subwaysse, kust esimese asjana ei soovinud ma süüa, vaid hoopis külma jooki. Istusime siis maas natuke Clara, mina ja miski eesnimi Butler :D Jagasin selle toreda Butleriga kontakte, et tulevikuraames kui mul abi vaja watfordis millegi leidmisega siis härrale kõned peale teha. Võtsime siis esimese ettejuhtuva takso ja sõitsime koju. Kontsad olin ma juba selleks ajaks jalast eemaldanud ja kõndisin siis oma tulitavate jalalabadega mööda pavementi kodupoole. Kodus vajusin ma magama kella neljapaiku umbes ja ärkasin kella ühest. Tänane päev möödub vast sweatpantside ja kodus aelemise saatel.