Elu mujal

Heiheihei mu vahvad lugejad kes mind mõnuga toksinud on, et ma oma aega pühendaks selle lehekülje täitmisele. Siin ma nüüd olen ja pikaks postituseks tasub valmis olla, sest 2 nädalat on vaja täita.

Eelmine reede pärast töö lõppu pakkisin ma kõik asjad ilusti kottidese ja liikusin siis nende raskete kottidega rongijaama suunas, et oma teekonda Birminghami alustada. Jooksin sinna nii, et higi voolas otsaees aga asjata, rong otsustas hilineda. Tegin ümberistumise Watfordis kust edasine sõit Birminghami oli nagu linnulend. Muidugi ei kontrollitud mu poolepalga eest soetatud piletit üheski peatuses ega ka rongis nii et olin vägagi marus, sest oleksin võinud ka niisama seal rongis istuda ja kui kontroll oleks olnud, oleks ostnud kohapealt. Noh, tagantjärele tarkus eksole. Birminghamis polnud mul absoluutselt õrna aimugi kuhu suunda võiks jääda Meri-Katre koduke, seega otsustasin hüpata taksosse ja ennast kottidetassimisest säästa. Tiristasin kella ja lendas platsi Meri-Katre üks toakaaslastest kes mulle kõik asukohad ette näitas. Hakkasin siis viinasegu käps lürpima, vahetasin kingad ja asusin suvalises suunas teele. Kuna muidugi mul polnud aadressi ja mul polnud ka meeles selle koha nime siis improviseerisin suurel määral kesklinna suunas. Kuna teadsin, et see asub peotänava lähedal siis ma esimese asjana üritasingi uurida, kus see peotänav asub. Hüppasin siis esimeste kuttide juurde, kellest üks mulle usinalt ja täpselt fooride ja ringteede järgi seletas detailselt kuidas sinna jõuda. Liiga palju teksti ühes minutis ja ma olin segaduses, üritasin seda varjata aga tema semu nägi mind läbi ja samal ajal kui tüüp ikka seletas ütles ta mulle "sa eksid ära, jah?", noogutasin ja tegin näo, et kuulan seda teekonda edasi. Tänasin ja lahkusin siis siiski tundmatus suunas. Teepeal otsustasin ma peatada ühe takso, palusin talt juhiseid ja siis lahkusin kasutamata ta teenust. Üsna vastik inimene võin ma ikka olla. Kui ma omadega peotänavale olin jõudnud, polnud mul õrna aimugi kus neiu Katre töökoht asub, seega käisin ma pea laiali otsas mööda tänavat ringi. Kaks tüüpi olid siis niivõrd mures mu pärast et lendasid kohe platsi, et mis mul mureks jne. Kahjuks ei osanud mind aidata seega otsustasin istuda bussipeatusesse maha ja oodata kunas merks oma tööpäeva lõpetab ja mulle kõne teeb. Ootasin siis umbeskaudu 15 minutit ja peagi saimegi kokku.  Istusime siis mõnda aega ja merks lahendas oma veini. Edasi liikusime gatecrasherisse mis on üsna suur klubi siin Inglismaal, reaalselt inimesed pidevalt eksivad ära seal ja pole ka imestada, juba cloackroomi või vetsu oli selline teekond, et küttis jalad kuumaks. Läksime põhisaali, kus oli selline vägagi imelik muusikavalik käima löödud. Raske oli arusaada mis zanrit nad siis lasta püüavad oli nagu old school ja tuli ka dubsteppi ja siis jälle mingi imelik electrojama. Väga segane. Otsustasime siis paar jooki veel alla kulistada, et vähe kiirem samm all oleks, tellisin siis tekiilashoti ja viinakoksi. Viinakoks oli muidugi 90% viin ja 10%mahl, kange ühesõnaga. Tekiilashoti puhul muidugi baaris puudus sool ja ka laim/sidrun, seega kulistasin selle alla ja peale võtsin viinakoksi. Pole kerge see elu siinkandis. Läksime edasi siis teise ruumi mis oli üsna väikene ja mängis tänapäevamuusikat , hip-hopi ja dubsteppi. Seega oli hea, diskor tegi üpris häid üleminekuid ja kokku miksimisi, et oli ikka hea saal meil valitud. Hiljem tuli välja et seal oma 5 ruumi veel vist :D. Aga oh well, meil sobis see. Pärast pidu läksime sõime kohalikus kiirtoidukas ja samal ajal kui me rahulikult oma näksi nautisime läks täpselt meie laua kõrval kakluseks. Üks neiu kes parajasti kõrval liikus , kukkus peaaegu lauale, ma tõmbasin ta ära enda toolile ja liikusin ühe koha edasi, et too haiget ei saaks.

Järgmine päev ärkasime Merksuga suht 11 paiku võinii ja läksime linna shoppama. Kuna Merksul oli sünkari peokene plaanis läksime me turule ostma igast kraami kokku. Puuvilju ja juurvilju siis täpsemalt. Saime ühe poundsi eest kolm ananassi ja need häirivad otsad tõmmati ka otsast. Kutt terve aeg veel seletas mulle, et nii ilusa naeratusega, ei tohiks ma ikka kunagi naeratamist lõpetada ja oli lihtsalt cheeky. Turul üldse hakkasid need onukesed seal lihtsalt külge. Üldiselt oli väga odav turg siiski. Ostsin endal shopingkeskusest veel odavalt püksid ja kingad ka õhtuks, sest eelmisepäeva kingad olid mu jalad piisavalt kannatama pannud ja ma poleks suutnud teist õhtut nendesse oma jalakesi pressida. Kuna kotid olid rasked ja käed olid õrnad, leidsime et võtame parem rongi koju. Just üks peatus enne kodu, teavitati et rahvas hüpake rongist maha ja oodake järgmist, ilmastiku tõttu, canceldati see rong ära. Vihma sadas kõigest, ei tea mis need õrnakesed siis veel teevad kui valget asjandust sadama hakkab. Õnneks järgmine oli 15 minuti pärast kohal (selle aja jooksul oleks me muidugi koju jõudnud jala kaks korda vähemalt kõndida aga kuna käed ütlesid ei, siis ei see ka oli). Peatusest koju märkasime megasuurt madratsit ja halb mõju nagu ma ka olen, veensin Meri-Katret selle koju vedama. Viskasime kotid tuppa ja ma käskisin Siimul meil trepipeal appi tulla, sest see oli ikka omaette tehnika kuidas see trpilt tuppa saada. Haha, väga lõbus seiklus oli. Hakkasime siis hakkima ja sättima ja üritasime mingi megalt rushida sest olime graafikust ikka normaalselt maas. Pidu pidi hakkama kell seitse  aga muidugi nagu Inglismaal juba kord ja kohus, hilinemine pole häbiasi. Seega jõudiski kamp noori Merksi pleissi alles kella kümne, üheteistkümne vahel. Lasime joogid kurgust alla ja näksisime kõikvõimaliku, mis laual oli. Alguses tahtsid nad kõik minna Mecchusse aga kuna ma olin kuulnud kohalikult negatiivset tagasisidet ja samuti ka internetist olin ma selle klubi suhtes vägagi skeptiline ja olin valmis mujale minema. Õnneks oligi turval ühele kutile meie kambast öelda, et valed jalanõud ja suuna mujale me võtsimegi. Läksime Walkabouti mis mängis üsna retro muusikat. Joogid olid ulmekallid seal või siis olin mina liiga kaine, et sellest aru saada. Igatahes õnneks ma palju ei pidanudki maksma, sest pärast paari tekiilashotti, ei suudnud baarman ära imestada, et üks inimene taolist asja enda kurgust alla lasta üldse suudab. Seega hakkas ta mul seda edaspidi tasuta andma. Täiesti luksus. Tantsimise ajal, sain ma konkreetselt 4 kutset erinevatelt kuttidelt et minna hotelli. Ilmselgelt oli ei üsna kindel vastus ja nautisin pidu eesti rahvaga edasi. Lõpuks avastasin et põhineiu on juba pikemat aega kadunud olnud, mistõttu ma siis asusin kui ehtne piraat oma aaret otsima. Piraat ma küll polnud ja aare oli ka pelgalt vaid sõbranna, kuid otsing sai päris põnev siiski. Murdsin peaaegu et ukse maha vetsus, siiani ei saa ma aru, kuidas ma selle ukse avasin, sest see oli lukustatud, jääb igaveseks mõistatuseks. Pärast pidu läksime jälle samasse kohta sööma ja võtsime takso koju.

Pühapäeva hommikul pidi Meri-Katre tööle minema. Seega olin ma majas üksi koos Siimuga. Enamus aega lihtsalt magasin ja tsillisin niisama, sest aega rongini oli päris kaua. Kuskil kolme aeg lendas Siim oma toast välja, et mulle tere hommikust öelda. Suht varajane sell ütleks. Näksisin siis lillkapsast megatsillise dipiga ja nolasin arvutis edasi. Ega mul suurt midagi teha polnudki. Asjade pakkimine läks õnneks edukamalt kui Birminghami minnes ja kõik mahtus täpselt ära, lisaks oli mul tulnud kõigest üks kott, seega läks hästi. Õnneks Siim ütles mulle et ta just mõtleski koos Karliga mind rongijaama saata, seega poisid vedasid mu kotte rongijaamani. Rongis viskasin ma kotid üles ja Watfordi jõudes tegin ümberistumise. Kings Langleys õnneks korjas mind Andy oma uhke bemmiga peale ja viskas koju. Ahjaa ja tagasiteel samuti kordagi mu piletit ei kontrollitud. Ahh nii vihale ajas ikka. Pärast seda väsitavat nädalavahetust ma lihtsalt läksin varakult magama.

Nädalasisene aeg möödus ääretult kiiresti nagu sel juba tavaks on. Kolmapäeval käisime Luluga rattaga sõitmas, kuid see jäi pigem lühikeseks, sest mul oli kumm niivõrd tühi, et enam kuidagi vändata ei andnud, samas oleksin ma ka peaaegu auto alla jäänud ja Lulu südame seisma pannud. Õhtul kokkas pea terve pere koos ja pärast seda saime Sonny küpsetatud browniesi. Nii nämparid olid. Reedel käisime Luluga peretuttava koeraga jalutamas ja mängimas, koer olevat pärast nii väsinud olnud, et terve ülejäänud õhtu ta nohises vaikselt oma pesas.

Kuna mul oli plaanis teha laupäeval IELTSi test, pidin ma kurvastusega ütleme kõikidele peoplaanidele EI ja vaikselt aega nautima oma õppematerjalide keskel. Õnneks Sara hellas mulle ja kutsus ühele dringlile, et mu paksu pead vähendada sellest stressist ja läksimegi kohalikku pubisse kus lasime pindi siidrit kurgust alla. Rääkisime meestest ja kogu meie toredast elust ja siis läksime tagasi kodudesse. Muidugi õppimise osas andsin ma alla ja otsustasin teki alla pugeda üsna varakult, sest äratuskell oli pandud mul kella kuueks hommikul.

Laupäeva hommikul tellisin ma takso endal majaette sest taolises külmas ma polnud suuteline paart meetritki kõndima, rääkimata siis kõndida 20 minutit rongijaama. Rongis ma vaatasin veel üle kuidas kirjutada kirja, sest teadsin et kirjutamise osas on kirjand ja siis teine on lühike variant, ehk siis arvasin, et kirja kirjutamine. Sina tormasin ma kui tuulispask, et õigel ajal kohal olla, kuid kohal olles selgus et 9.15 on viimane aeg, mil klassis peab olema. Jah, hea et nad taolist infot paberitel edastasid. Igatahes sinnajõudes esimese asjana , näita oma ID-d, seejärel kirjuta allkiri, saad templi, lähed väravatest läbi, viskad kotid ja pealisriided ära, lähed koridori, näitad ID-d annad kolm sõrmejälge, lähed klassi näitad ID-d, lähed oma kohale, testi ajal kontrolliti kolm korda veel ID-d kui parajasti test käis. Kuulamine oli üsna lihtne, lugemine oli suht keeruline aga loogikaga sai enamus asju paika panna, kirjutamise puhul ikka kõrgem vägi andis mul mõista, et olen olnud paha laps ja karistas mind kahe statistikaga, millest ma pidin tegema kokkuvõtte. Oleks see olnud siis mingi lihtne statistika aga see oli täiesti ajuvaba ja teemal, millest ma näiteks midagi ei tea, samuti, ei teadnud ma sõnade tähendust seal statistikas. Improvising is the way to go selles osas. Kirjand oli kah suht nõme, hea teema aga sitt sõnastus antud, et luua sellele normaalsuse piires pealkiri. Aga oh well, normaalsusepiires peaks ikka punkte saama. Seejärel saime teada mis kell suuline osa on, seega otsustasin ma vahepeal käia ära Londoni kesklinnas et Krässut näha. Riideruumis hakkas muidugi kutt minuga juttu ajama ja ma kaotasin 15 väärtuslikku minutit, et Londoni jõuda aga oh well, pole hullu. Saime Krässuga kokku ja läksime Vapianosse kus oli nii suur järjekord, et me ei saanudki väga palju aega koos olla, sest ma pidin juba tagasi tormama oma suulisele osale. Jooksin siis trepist üles ja kutid hakkasid nalja tegema, viska jope seljast , naeratus peast, hops-hops, teeme  pildi ära, ja ruttturuttu viska jope nurka ja mine suulisesse , kui sa juba jooksus oled. Hahah, väga halb pilt tuli ja riideruumis viskas kah kutt nalja, jookse tüdruk, jookse. Kuigi ideepoolest oli mul 10 minutit aega ja vahemaa sinna oli alla minuti teekond. Üleval korrusel jälle, ID, sõrmejälg, ID ja siis sain jutustama hakata. Ajasin kuti pidevalt naerma ja olin üldse väga tshillis olekus. Ja lõpus ta veel tänas kah mind et ma närvipundar polnud ja ta ikka naerma ajasin. Ahjaa ma ei ole lisanudki fakti, et minu eksamiruumis oli 50 inimest, 6 eurooplast, 4 aafriklast ja ülejäänud olid indiast ja aasiast pooleks. Reaalselt kui ma oma lauda otsisin olid laudadel sildid kas Jin Jung või siis Rahid Muhammed. Eniveis pärast testi hakkas jälle muga riideruumi kutt juttu ajama ja pärast seda lahkusin ma sealt rõõmsal sammul minema. Hakkasin siis teepeal tuubijaama rääkima ühe kuttiga, kes samal ajal minuga lõpetas ja sõitsime siis 10 peatust koos. Ta oli siis Bangladeshist ja ta nimi oli Rahid.

Kui ma koju jõudsin oli mu külas käimas parajasti festival, terve tänav oli kinni pandud ja igast attraktsioone ja magusat ja muud pahna täis. Viskasin oma asjad nurka, relääksisin natuke , kuni Sara hellas, et jou tshiika, lähme festivalile. Võtsin siis oma viitsimise kokku ja ronisin majast välja kui just Janey tuli ja mulle ja Sarale ütles, tulge sööma, meil nii palju süüa. Otsustasime, miks ka mitte siis. Mängisime siis lastega ja hakkasime kaheksakesi sööma. Janey ja Sara rääkisid Valenciast, sest Sara elas seal ja Janey on seal esinenud ja käinud nii et juttu neil jagus. Pärast läksime siis festivalile, mis oli tegelt just lõppemas, seega saime veel Hispaania kuuma šoksi kohalikust kohvikust ja vaatasime ilutulestikku. Siin on reaalselt lambi festivali ilutulestik ka suurem kui Viljandi aastavahetuse oma. Otsustasime, et kuna peole ei lähe siis võiks teha ühe siidri kohalikus pubis ja seejärel minna koju tagasi. Ühest siidrist sai kaks ja seejärel enamgi. Kuni lõpuks otsustasime koju minna. Muidugi sattus sinna samal ajal mu vana tuttav, kes meid oma lauda kutsus, seega jätkus see siidri joomine edasi. Lõpuks oli mul juba nii paha olla, et aeg oli tõesti koju minna. Õnneks viis sõber meid autoga koju, mis siis et ma samal tänaval elasin. Ahjaa siidrid siin on reeglina 5,5% kuid ma olen üsna kindel, et need on enam, nad lihtsalt mõjuvad ajuvabalt kiiresti ja on ikka normilt kanged, ei teagi kuidas Eestis seda limonaadi joon.

Pühapäeval ma magasin nii kaua kui võimalik. Muidugi oli esialgne plaan mul minna Watfordi shoppama aga kuna eelmise päeva "üks siider" andis natukene veel mu tervisele teada, et ikka ära mine shoppama siis olingi ma kodus terve päeva relääksimas. Õhtu poole otsustasime Saraga jälle pubisse minna, seekord siis kõigest rahulikule teejoomisele. Kuna mina muidugi olin söömata otsustasin tellida endale mõnusa toidu sealt ja siidriasemel siis kõigest apelsinimahl. Istusime seal mitu tundi ja lobisesime niisama, kuni tuli aeg, kus ma pidin kinno minema. Brian tuli võttis mu pubi eest peale ja sõitsimegi kinno. Muidugi suutsime me veel ära eksida ja jäime vägagi palju hiljaks, et näha meie soovitud filmi. Seega improviseerisime filmivaliku puhul ja otsustasime vaadata "Sightseers". Mitte kellelegi siin ilmas ei soovita sellele filmile oma raha ja aega raisata. Nõme ja rõve ja kõik paha korraga. Väga loll film oli :(. Noh pärast filmi viis ta mu koju ja ise sõitis tagasi Lutonisse, et tööle minna.

Enam-vähem sai ülevaade tehtud. :)
x