Täpselt kuu aega on möödas ja praegune kell näitab mulle kahte öösel. Ilmselgelt on mul probleeme nii blogi pidamise kui ka une leidmisega, mitte et ma seda viimast ise takka utsitaksin. Eeniveis , lot to tell, vist.
Palju ei mäleta seega suhteliselt umbluiselt läheb minevik. Noh ütleme nii, et kuu aega tagasi käisin ma peol ja kohtusin seal meglaheda kutiga, kes mul siis ilusasti maid ja mittemaid oma proosaliste sõnadega kokku lubas. Aga teate, tänapäeval see proosalisus ausalt ei näita enam midagi muud kui sa oled räme player. Ok, in that certain moment oli kõik see kaunis ja ilus ja kõigetipuks "no girlfriend" mul ütles siis mu süda oli peaaegu tema käte vahel. Mõni aeg hiljem selgus (uhuhuu, mu level miljon feisbuukis häkkimisskilli kiitleme siinkohal) et tollel ilusal ja toredal kutil on "yes girlfriend". Ilmselgelt olin loll ja tol hetkel ei kahelnud sügavalt, sest noh, kui kutt juba kartmata kutsub tüdruku endaga kontserdile, kuhu omab ekstrapileteid ning kohtingutele Watfordi (kus ta gf elab muideks) ning igast muud jama lubab siis väga ei pane mõtlema küll, et kui ta mind niiviisi kutsub siis raudselt tal tüdo. Uskumatu kui jälestama panev situatsioon ikkagist. Tüdrukust on kahju.
Olgu, lahkume negatiivsuse lainelt. Nädal enne mu lahkumist läksin ma neiu Saraga Watfordi peaole et üksteisele karjuda kas "porazza" või "purjus" et ikka üha enam kindel olla, et me ikka seda oleme ja näidata oma üllatavalt head taset siis võõrkeeles. Mis ma tolle neiu puhul armastan ja üldiselt siinkandis väheste puhul näeb, on see, et ta laseb end täiega vabaks ja joob minuga tequila shotte (see on ülim pluss minu silmis). Pidu oli täiega awesome ja suurem osa koosnes peamiselt tantsimisest. Vahepeal leidsin ennast baarileti äärest, kus olin parasjagu uusi jooke ostmas aga raha mul ei läinud ja käed olid pidevalt Jägerbombe täis. Uk meestel pappi on. Mingiaeg tantsides tundsin ma et miski lendas vastu nägu mulle, ringi pöörates mõistsin õnnelikult et tegu oli kõigest õnnetu glowstickiga, mis peremehele kõlbmatuks osutus. Pöörasin tagasi Sara poole, et märgata teda oma nägu kätesse peitmas. Mõtlesin, et sai ka glowstickiga kuid siis märkasin et peo üks suur siltidest (mis on megaheavy btw) oli laest alla tõmmatud koos teiste kaunistustega. Natuke aega ta hoidis oma nägu ja siis tantsis edasi nagu midagi poleks juhtunud. Kuna ma sain aru, et tal üks kutt käib annoymas otsisin ma kiirelt põhjust et sealt minema minna, õnnekskahjuks avastasin ma just tol soositul hetkel, et Sara nägu on verine ja haarasin ta lihtsalt vetsu nägu puhastama. Umbes sada korda küsides ja siiski veendudes vandus ta mulle, et kõik on okei j lähme tagasi tantsima. Õige naine, ei löö verine nägu kah teda tantsupõrandalt. Peo lõppedes me tutvusime nelja tüübiga kellega koos me taksot oodates aega veetsime. Üks nendest oli eriti annoying, sest rääkis terve aeg prantsuse keeles. Sara õnneks oskab prantsuse keelt ja ütles et tüüp teab ainult nelja sõna ja pm terve aeg rääkis kuidas ta nimi on koer. Edukas talle sel juhul. Ja kuna ma ja üks tüüp hästi läbi saime ja eespool kõndisime teistest siis riimivanad sõbrad nagu tal on hakkasid riime ritta seadma : "Hi my name is Callum, I'm 23, I'm with the girl with red jeans" jne jne. Suhteliselt lõbus seltskond tegelt. Oma külakese jõudes avastasin ma, et olen oma koduvõtmed ametlikult kaotanud. Istusin siis tänaval maha ja messisin kõikvõimalikele hingelistele, keda ma siinkandis tean, et mul öövarju pakuks. Sara veel ootas minuga. 30-minutit hiljem otsustasin teha oma 10nda kotiotsingu, kust avastasin oma koduvõtme voodrivahelt. Üsna õnnelik õhtu. Ma juba mõtlesin et pean hakkama raha kõrvale panema uue võtme tegemise jaoks.
Jätkan 15.jaanuaril
Enne Eestisse jõudmist veetsin ma öö lennujaamas. Riiga jõudes sain ma absoluutse šoki, sest kui ma olin just eelneval päeval käinud Luluga kampsikute väel koeraga jalutamas siis järgmine päev pidin ma end avastama lennukist välja astudes talvejope ja fliisteki embusest. Issi tuli mulle vastu ja seejärel sai selle kolmetunnise sõidu Viljandisse ette võtta.
Ega Eestis väga palju imesi ei juhtunudki. Kui saabusin läksin Lissul külla ja lasin tal endale ripsmed külge kleepida.
Kolmapäeval läksin ma õe lasteaeda ta jõulupeole ja seejärel sõitsime Noraga Tallinna, vanade aegade mälestuseks pidu panema. Ütleme nii, et vanadel aegadel oli parem.
Reede läksin ma Jannu poole kus pakkisime endale süüa ja juua sisse et seejärel Tartusse maailmalõpupeole minna. Muidugi ajaga polnud keegi meist niivõrd kursis, et kui ühel hetkel Mari-Liis helistas, mõistsime, et on aeg sõitma hakata. Nõudsin muidugi aega, et toidud kaasa pakkida, sest ilmselgelt tagasi teel või siis juba sinnaminnes Härra nälg mind näpistama tuleb. Istusime siis Jannuga tagaistmel, nosisime süüa ja jõime viina, nagu eestlased ikka. Anu siis kainena juhtis autot. Tegime muidugi pissipeatuse Puhjas kuhu teadmatult ma oma telefoni lumme uitama unustasin. Mu kullapai oli omavoliliselt otsustanud lahkuda autost. Niisiis tartus korjasime Meri-Katre peale kes muidugi esialgselt arvas et me ootame teda uhkes dziibis, pettumus oli vist suur kui avastas et meie seal autos polnud ja pidi järgmisesse istuma. Illusiooni ees oli ilmselgelt väga suur järjekord, sest kõik ilmselgelt tahtsid maailma lõpetada mõnusa punto saatel. Sisse jõudes kutsuti meid insta üles Vip-terassile, kus meile oli lubatud piiramatus koguses alkoholi. Seda muidugi tasuta. Pidu pidi kahjuks lõppema meile varem kui muidu aga pole hullu. Edasi läksime Metrosse kus panime kutid-pliksid võileibu ja wrappe vorpima. Mingil hetkel lendasid sisse kaks kutti kes laulsid "shots-shots-shots". Ütlesin neile "Siit te küll kahjuks shotte ei saa". Ütles mulle et "Watch me" ja seejärel hiilis ta taharuumi ning ühelhetkel oli tagasi mu seljataga ja pistis mulle mandariini pihku. Ääretult nunnu kutt. Teisel hetkel avastasin ma sealt Tähe, kellega sai maailmaasju räägitud. Tegin tal punase musi kah, et ta saaks hiljem oma sõpradele näidata. Tagasiteel avaastasin et mu telefon on kadunud ja palusin teha Puhjas peatuse, kus imedekombel ma leidsin selle lume seest ja töökorras. Maailm on ikka imesi täis ja Nokia on purunematu.
Pühapäeva ja esmaspäeva veetsin ma perega ja pidasime niisama vaikseid jõule nii Viljandis kui ka Kehras.
Teisipäeval oli mu viimane õhtu Viljandis seega tuli suurem puntok ette võtta Cheersis. Sai terve õhtu tantsitud ja erinevaid shotte proovitud. Hiljem läksin täiesti suvakate taksoga koju sest olgem ausad, siin see taksosõit tuleb ringiga kah odavam kui otsesõit mul siinmaal. Lihtsalt sellepärast jagasime taksot, sest mul polnud raha ja teiseks üks-kaks taksot sõitis vaid sel õhtul.
Tagasi Inglismaale jõudes olin ma veendunud et ma pean jälle öö seal veetma seejärel hommikuse rongiga koju sõitma. Läksin ostsin bussipileti juba ette ära ja otsisin kohta kus omale ööks pesa punuda. Minu õnneks oli mulle Marvin saatnud sõnumi et on kohe kohal ja viib mu koju. Ta sõitis poolteist tundi selleks, et mind peale korjata. Selliseid inimesi ma armastan. Andsin talle siis uhkelt viina üle tänutäheks ja olingi tagasi.
Neljapäeval läksime Noraga peole Oceanasse. Kui tema oma kuttidega tantsis sattusin mina juhuslikult X-factori Adam Burridgega tantsima. Jap, nii tuus see neljapäeva õhtu oligi. Peolt lahkudes saime Hispaanlastega tuttavaks kellega konkreetselt üle tunni aja passisime ja ajasime segast. Nad laulsid Enriquet oma terve keha passioniga minu telefoni (üks hullem kui teine) ja olid niisama lahedad.
Aastavahetusel olid kõik mu sõbrannad pagenud Londonisse ja minul ei jäändki muud üle kui ennast lihtsalt kellegi seltsi pressida, õnneks Hispaania kutid olid insta nõus ja saimegi siis nendega kokku ja hakkasime pargis viina lahendama. Niipea kui ma pargipingilt tõusin mõistsin okou, see on pähe hakkanud, seega ei saanud ma enam olla vastutustundlik oma huulte värvimise üle aga ilmselgelt oli see ääretult esmatähtis et mu musu võõbatud oleks, seega otsustas kaineim meie seast selle rolli ülevõtta ja mu huuled punaseks toonida igakord kui nad roosaks tõmbusid. Küsisin siis kõikidelt neiudelt kes vähegi ilusad olid et kas mu huuled on ilusad ja kuhu nad suunduvad, sest mul oli oma Hispaania kuttidele ikka wingwoman kah vaja olla. Kuigi üks nendest kinnitas igalekutile kellega ma suhtlesin "hoia eemale ta on minu tüdruksõber". Jah, lihtsalt omastatud. Kahjuksõnneks murdsin ma ta südame sadakorda tol õhtul, sest tutvusin ja olin seal muude inimestegagi. Õhtu lõpuks olin ma kõigest ühe kutiga, kes ütles mulle et võin temapoole edasi tulla seal majapidu edasi, et siis viib hommikul mu tasuta koju, st ta sõbrad viivad, sest tal autot pole, lol. Ilmselgelt olin ma räigelt reivides suutnud kaotada paberilipaka millel uhkelt oli number kus parajasti mu mantel koos sooja salliga rippus. Seega for once sain ma tunda mida Inglismaa neiud iga nv tunnevad, ilma mantlita peole minekut ja koju tulekut. Mina kõigest siis ainult koju tulekut. Hommikul andis Ben mulle oma dressipluusi ja maksis kinni rongipiletid ja muud asjad, sest sõbrad polnud veel kaineks saanud. Päris kena võis olla kõrvaltvaatajaile kella kahe kolme ajal liikuv neiu uhkes maanikleidis (mis oli muidugi joogiläga täis), punastes kingades (mis muidugi olid jumala porised) ja dressipluusis. Oh well, no shame in these days.
Reede tuli Watfordi mu tulevane abikaasa Brad. Seega pärast töö lõppu pakkisin ma asjad ja kohtusin temaga rongijaamas. Seejärel viis ta mu Nandosesse sööma ja siis läksime viisime asjad hotelli ja panime end klubi jaoks valmis. Oceanas kohtusime Ann-Andra, Meeri ja Emmiga ja puntosime nendega terve õhtu. Oli üks ilusamaid ja toredamaid õhtuid üldse. Hea seltskond ja hea muusika. Muidugi oli eriti khuul see et keset pidu otsustas Bradley nurka minna ja smsida OneD Harryle et Watford on lahe pleiss ja Laura on perfect ja muud jama veel. Lahe aga samas eee... ei tea. Eeniveis. Hommikul läksime siis Bradiga subwaysse kus meie tiimitöö ja tellimise peale ütles teenindaja et me oleme awesome couple. Nii et sobisime superhästi ka teiste meelest.
See reede siis läksin ma oma Hispaania pliksiga kohalikku pubisse siidrit lürpima ja oma vahepealsest ajast rääkimas, kui me koos pole olnud ja täitsime lihtsalt teadmata lünkasid üksteise jaoks.
Laupäeval läksime Saraga poodlema ja õhtul majapeole. Peo teemaks oli pidzaamad aga kuna meid muidugi uinamuinapea Marvin väga hilja teavitas pidime ilmuma sinna tavariietuses. Marvin laenas mulle enda tudukomplekti milles ma siis uhkelt ringi tuigerdasin. Pidu oli väga lahe, sain teada uutsorti joomismänge ja näha kuidas beerpong välja näeb. Muidugi oli meeletult nunnu see, kuidas kõik üle 20 aastased noormehed olid end onesiedesse mässinud. Mingiaeg ma avastasin et mu viinakoks hakkas lõppema ja ma ilmselgelt ütlesin seda kõvahäälselt välja mille peale tulid igaltpoolt käed ja kallasid mul oma jooki sisse. Segus võis leida viina, viskit , õlut, martinit, siidrit ja mine tea mida veel. Muidugi halastati ja kallati mulle pealekaks punast fantat. Ühel hetkel kui vist nälg majaomanikku näpistama hakkas, tellis ta konkreetselt seitse pizzat, oma raha eest. Aga noh see kadus imeväel sest ma otsutasin oma riideid vahetada ja tagasitulles olid need juba kadunud. Oh well. Kokkuvõttes pidu ja inimesed olid lahedad.
Pühapäev just relaxing day with Sara. Läksime Hemel Hempsteadi ühe uue ai-pairiga tutvuma ja sõime päris faancys kohas. Kus tellid oma toidu ja siis võisid minna võtma unlimited salatit noh. Võta palju jaksad. Väga naiss koht oli ja soovitan iseendale jälle minna.
Eile tuli lumi maha. Sain lumesõda ja lumememmesi ja muud lumefunni teha. Nüüd võib ta ära minna.
Ahjaa saatsin oma ülikooli asjad ka ära, mistõttu ma tegelt väga ei viitsinud siia kirjutama tulla.
Tervitustega ja paljude muside ja igatsustega
Laura
