Neljateistkümnes post

Pühapäev oli üsna rahulik. Hommikul tegelesin lastega kuni Saimps koju tuli. Siis otsustasin, et toas kopitada terve nädalavahetus on ka mõttetu, mistõttu läksin selles paduvihmas bussipeatusesse, et ikka ja veelkord veenduda, et bussijuhtidel on täiesti oma graafik. Ootasin siis seal ligi 25 minutit, kui mitte rohkem ja bussil ma olingi. Bussis avastasin veel, et ma olin endal mantli bussipeatusesse kiirustades valet pidi selga pannud. Tasus see kiirustamine ära ikka. Watfordis (WTF edaspidi) ostsin endal igast DIY stuffi, ehk siis peagi loon siinse elukoha natukene hubasemaks. Mõtlesin, et oleks ehk esmaspäevaks midagi selga ka vaja panna ja leidsin sooduspakkumisena päris fäänsid punased püksid. Kuskil natukene enne kolme hellas mulle Gerard, kes natukene vaba aega sai ja soovis minuga Starbucksi minna. Saime kokku ja tegime mõlemad oma frappucinod sellel külmal päeval, et ennast veel külmemini tunda. Mingiaeg ta pidi lahkuma, et osta endal jalkajalatsid ja mina pidin lahkuma, et bussile minna. Üllataval kombel see buss oli kohal isegi varem aga väljus täpselt minutipealt. Ma ei suutnud seda uskuda, et viimaks ometi üks bussijuht, kes omab sama graafikut bussi kasutajatega. Koju jõudsin karjusid juba lapsed mind, et tule ruttu siia, viskasin oma kodinad tuppa ja vahetasin käps riided, et uurida, mis nüüd siis lahti. Lapsed olid sättinud end ilusasti kaminaette, mis oli mõnusalt soe ja tegid iPadis endast igast naljakaid pilte. Kutsusid siis mind endaga pildile ja tegime igast kino. Pärast tegime kordamööda ninja fruiti, ületasin rekordi megakordselt ja võitsin koguaeg starfruiti, ehk siis lapsed olid mega sillas, sest said koguaeg endal uusi taustasi ja mõõkasi osta.  No ja siis me veel sõime ja värvisin Luluga veel paar pilti värviraamatust.
Esmaspäeva algus oli sama nagu mul alati oli olnud. Except seekord kui ma Lutsul järgi läksin oli paduvihm ja majas polnud ühtegi lisa vihmavarju. Saimps laenas internilt vihmavarju, seega ootasin siis teda tagasi ja võtsin vihmavarju üle. Koolis andsin varju Lulule ja ise nautisin vihmatilku mis kukkusid pähe. Otsustasime siis Luluga pigem koju joosta ja säästa end märjaks saamisest. Värvisime veel igast pilte ja läksime Rockyl järgi. Enne kui me Rockyle järgi läksime kukkusin ma trepist peputpidi alla ja allajõudes tabasin ma jalgadega madalat kappi, nii et seal olevad asjad kõik ümber käisid. Lulu muretses esimese asjana muidugi, kas trepp terveks jäi. Kuskil poole viiest läksin ma käps pessu (paar tundi tagasi saime oma sooja vee tagasi) ja hakkasin sättima. Leppisime Gerardiga kokku, et tuleb Watordis sama rongi peale. Kings Langley rongijaama ticket office on sama põhimõttega mis linnadevahelised bussid siinkandis. Neil on oma graafik. Seega ma ei saanud osta sealt piletit Londonisse, ticket machine mis seal oli, oli pangakaardimaksega ja mul pangakaardil mingi 00.06 eurot. Seega läksin siis infoposti juurde ja rääkisin siis pm postiga. See tüüp oli eriti loll, seletasin talle, et ticketoffice on kinni ja sularaha piletimasinat pole. Ütles mulle selle peale, ticket office on avatud kuni kella seitsmeni ja sularahamasin on ka olemas. Jah, ma käisin klapid peas ja mõtlesin niisama postiga rääkida, tõesti. Otsustasin siis jänksitada kuni watfordini, sest gerardil oli üks ülearune oyster card, mille ta lubas mulle anda, siis kui rongile tuleb aga mingi eksituse tõttu sattusime me erinevatele rongidele. Londonis siis ma ütlesin talle mis platvormil ma olen, ta tuli väravate juurde ja ulatas mulle oysteri et ma välja saaksin sealt. Jalutasime siis mingi paarkümmend minutit kuni leidsime üles koha, kus pidi üles astuma Ewert and the Two Dragons, kuna kõhud juba urisesid ja Noraga sai lepitud kokku kohtumine kella kaheksast, läksime india fastfood kohta kus ma tellisin wrapi ja Gerard mulle tundmatu asja. Kell oli kaheksa kui Nortsik mul hellas ja teatas, et leidis viimaks selle koha üles. Saime seal ees siis kokku ja jutustasime vähe. Sees oli uskumatult palju rahvast ja sai kuulda mõnusat eesti keelt pea iga teise suust. Enne Ewerti esinemist astus lavale 2 soojendusbändi. Esimene oli armsa ja nutuse näoga neiu ning teine oli lihtsalt bänd Iirimaalt. Muusika oli hea. Niipea kui Ewert lavale tuli oli suitsule minejate arv hulka vähem ja sees temperatuur aina tõusis. Super head on ikka need eesti poisid oma muusikaga. Gerardile ka väga meeldis ja lubas nende plaadi endal muretseda. Igatahes jalutasime siis tagasi oma rongijaama ja teepeal sinna saatsime Nora tuubijaama. Võtsime siis Gerardiga mingi sajast peatusest läbikäiva rongi WTFi, ehk siis 20-minutilise rongisõidu asemel sõitsime tund aega. Otsustasin ööbida Gerardi pool, sest et ma olin võtme maha unustanud ja kell oli juba piisavalt palju, et koputamine poleks aidanud mul tuppa pääseda. Kella seitsmest äratati mind üles ja pisteti autosse. Algne plaan oli mind rongijaama visata et sealt see üks peatus koju sõita aga siis otsustas Gerard, et viib mu hoopis koju, sest liiklus polegi nii paha. Mida enam Kings Langley poole jõudsime , seda rohkem ummikut oli kohata. Ma lihtsalt naersin, sest mul oli nii kahju temast. Loogiline. Igatahes pool kaheksa olin umbes kodus ja ukselekoputades tuli õnneks Saimps vastu. Jumal tänatud, ma juba mõtlesin, et pean hakkama ringijalutama seni kuni nad üles ärkavad.
Igatahes paari tunni pärast on mul kohtumine teiste au pairidega siin kandis. Läheme istume maha ja joome natuke kohvi. Muidugi maha istumine pärast trepil kukkumist mulle nii meeltmööda pole ja kohvi ma ei joo. Leiab kompromissid :).