Esimene post minu blogitänaval.

Algus oli ilmselgelt raske, sest elasin põhimõtteliselt teise inimese kulul ning olin täiesti töötu ja lootusetus olukorras, et mingisugust tööd üldse siin leida, kuid pead ma norgu ei lasknud. Olin saatnud päris paljudesse kohtadesse CV'd ja motivatsioonikirjad kuid vähestest kohtadest tuli vastus. Ühel toredal päeval sain ma pakkumise, et minna lapsehoidjaks, Yorgi lähedale. Leppisin nendega järgneval päeval kohtumise kokku ja kõik tundus täiesti tip-top olevat. Maksin hostelitoa eest Yorgis olemise jooksul, sama ka söögi ja joogiga. Ja muidugi transport sinna, mis oli ilmselgelt liigagi kallis töötu eestlase jaoks. Sellel ajal kui mul pidi perega intervjuu olema, helistas mulle pere isa ja ütles et neil just oli intervjuu ühe neiuga ja nad rohkem tegema ei hakka, et võtavad tema. Tore, et võimalus anti eksole. Häda oli käes ja mul oli insta tööd vaja, sest mul oli viimane öö hostelis ja kiirkorras oli mul vaja peavarju ning töökohta. Kontakteerusin siis oma sõbrannaga, kes oli Londoni lähedal aupair, sest mäletasin, et ta pere otsis uut aupairi. Sai siis ilusti asjad aetud ja maksin oma viimase raha rongipiletile, et jõuda selle pere juurde.
Siin olen ma viibinud juba 2 nädalat. Ühe nädala viibisin ma Kristiinaga ja ametlikult tööd ei teinud. See nädal aga alustasin tööga ja väga raske polegi. Raskust valmistab söögi tegemine, sest ma pole eriline kokk kunagi olnud. Ise endalegi vaevu viitsin midagi vaaritada, siin peab 7le inimesele süüa tegema, kui mitte rohkemale.