Kaheksas post mu blogitänaval

Täna, kui ma Luluga koju tulin, hakkasin ma mõtlema mis mul siin olles kõige rohkem meeldib. Ma mõtlen selle "siin" all Inglismaad. Mulle meeldib see, et inimesed on nii mõistlikud, kui nad näevad et ma lapsega, keda üldsegi ei huvita kas vastutulev inimene on samas trajektooris või mitte, siis nad tõmbavad ennast kortsu ja naeratavad, vahel isegi küsivad "you ok?". Ajuvaba kui tore saab olla sellise asja suhtes. Eestis kellelegi laps oma tõukega peaks ligilähedalegi tulema on täpselt selline pilk, kus saad vabalt lugeda mõtteid "kasvata oma last".  Meeldib ka see, et neid absoluutselt ei huvita, kas tunned või mitte. Juhtud sa olema kellegagi samas bussipeatuses või poes pesuosakonnas kuidagi moodi ikka satute jutu peale. Näiteks bussipeatuses pole mul vist veel kordagi olnud, kui ma pole mõne vanema inimesega jutule saanud. Pesuosakonnas näiteks vaatasin ma bikiine, millega oleks hea ujumas käia, sest mul on bandeaukad ainult kaasas, siis tuli mul kõrvale naine, kes uuris ka bikiine ja ütles mulle, nii nõme et need suurendavad (ainsad mis seal ilusad olid, olid 3x suurendusega), ütlesin just, ise mõtlesin sama, siis ta ütles, no ma räägin, meil pole neid ju vaja. Igatahes väga tore naine oli. Ainsad tujukad inimesed, keda olen ma pahurdava pilguga näinud on tsurksid. Ja ma ei valeta.
Muidugi on siin asju mis mulle siin meeldib tuhat aga need on kaks sellist põhipunkti, mis Eestis väga tavaline pole.