Kolmas post minu blogitänaval nimega palavus.

Tänane hommik oli eriti kaunis, sest ärkasin puhtas vaikuses ja oli veendunud, et täna on lastel esimene koolipäev. Pettumuseks valmistus see kui jõudsin alla korrusele ning nägin neid esimese asjana. Mitte et mul nende vastu midagi oleks aga mul meeldiks, kui nad koolis käiksid. Igatahes Janey (ema) ütles mul esimese asjana et neil homme esimene koolipäev ning võin magada kauem, sest mina neid kooli viima ei pea. Hea seegi.
Ootasin kõnet politseilt, et nad teavitaks mind, kas mees on tabatud või mitte. Iga kord kui telefon helises lootsin, et see on minule. Kuskil 10 paiku nad helistasid aga see oli lihtsalt selleks, et uurida kuidas mul läheb ja kas mul on keegi kellega sellest rääkida. Igatahes kontrolliti, et minuga kõik korras oleks ikka.
Edasi tulid siia kaks naist, Nicky kes tegeles siis mingite tööasjadega vms kontoris ja naine, kes tuli Janey garderoobe tühjendama ja koristama. Mõlemad olid väga toredad ja sai nendega juttu ajada kui lapsed oma igapäevase mürgeldamisega tegelesid.
Buddyga tegime ka browniesi, noh, tema ainult pani asjad kaussi ja lasi jalga, ehk siis põhimõtteliselt tegin ma siiski neid üksi. Igatahes väga mõnusad küpsised mille sees on sulav valg-e, tume- ja piimašokolaad. Nicky ja too teine naine, kelle nime kahjuks ei mäleta käisid koguaeg köögis ja rääkisid kuidas üleskorrusele oli ka tunda seda imelist lõhna. Ise kahjuks ei tunnetanud mingit lõhna aga oli heameel et teiste haistmismeelt rõõmustasin.
Läksime Rockyga päeva esimesele bike raidile, kus avastasime kuhu Kings Langleys teed viimad, jõudsime välja rongijaamani ja kimasime tagasi. Jama on selle Kings Langley puhul see, et see on künklik kohake. Arvestades et kuumus tappis ja mägi oli üsna suure kallakuga surime me Rockyga iga tõukega. Olime liiga uhked ka, et rattalt maha tulla ja jala liikuda. Niipea kui koju jõudsime lendasid riided seljast, katsime end jääga ja jõime suures koguses jääkülma vett.
Kuskil kolme paiku helistas mulle politsei uuesti, seekord oli toru otsas teine inimene. Teavitas mulle, et mees on leitud. Et ajasid teda autoga vähe taga ka. 13ndal läheb ta kohtusse, kui ta seal end süüdi ei tunnista, siis tuleb järgmine kohtupäev, kus pean siis mina ja teised tunnistajad ehk siis manager staff spordikeskusest, Layla ema ja nii edasi kohal olema. Ahjaa, see mees olevat enne ka süüdistuse saanud, ei mäleta kas sama asjaga või mitte aga no vahet pole, karmim karistus on siiski.
Nelja paiku otsustasime Rockyga bike raidile minna, sest Lulu oli oma sõbrannaga ja Rocky lihtsalt suri igavusse iga minutiga. Läksime siis parki, mina seekord ilma rattata, sest see tähendas et ma ei pea selles tapvas palavuses mäest üles väntama või Rocky pikki exploring teid mööda sõitma. Uurisin oma sõbralt, kellega kohtusin kohalikus pubis, kas ta sooviks tulla välja oma koeraga, sest Rockyle meeldivad koerad ja oleks lahe tema endaga ka vähe juttu rääkida. Lewis siis lendas kohe platsi ja tshillisime tema tiigrikutsuga. Koera nimi on Tigger sest tal on tiigri muster seljal.
Kodus tegin ma meatballe, friikaid ja herneid, pesin nõud ja nüüd mul oma vaba aeg. Clara´, au pair, kes elab mu kõrval tänaval kutsus mu endaga Kings Langley koori aga kuna ma väga halb laulja, ütlesin et kui nad seal räppiga ei tegele, siis ma ei hakka tulema. Clara´ lubas mul hiljem teada anda, kas koor on norm ja kas räppida saab ka. Eks siis hiljem kuuleb.

Ahjaa veidi eilsest mendist ka...
Kui me peatusime ummikutõttu pubi kõrval, keris ment akna alla ja rääkis meestega, kes pubi väliplatsil pinti jõid ja karjus neile et tuleks võtaks ka heameelega kaks pinti, see ummik siin päris kaua, jõuab kaineneda küll. Ning kui me peatusime kosmeetika koha kõrval tuli randomilt sealt üks töötaja meiega rääkima, et mis toimub, miks ummik , mul kliendid, kuidas läheb ja nii edasi. Eestis selline asi ei toimu kunagi, et esimese asjana tuled politseionu auto juurde ja hakkad küsima ning niisama juttu rääkima.