Viieteistkümnes post.

Uhuhu, olen teid siin mõnda aega teadmatuses hoidnud või mis?
Tegelikult see nädal möödus väga kiiresti ja sellist ulmeliselt põnevat juhtumit polegi kohe letti visata.
Reedene päev oli tsipa teistsugusem, sest siis kui kooli läksime, oli seal mingi fundraising lõuna. Ehk siis, ostsid süüa ja see läks heategevusse. Edasi läksime lastega mingit puppet showd vaatama kooliteatrisse. See teater oli suurem kui Viljandis pesitsenud kino "Rubiin". Kojujõudes lendas Lulu oma sõbranna Cianna poole ja Rocky jäi koju. Pärast õhtusööki läksid Saimps ja Jänts välja ning jäin Rocky ja Sonnyga kolmekesi. Hakkasin siis filmi vaatama Rocksiga , Pacifier jälle. Saabus siis mingiaeg Nora, kelle ma panin enda asemele filmi vaatama, sest Rocks ei tahtnud üksi vaadata ja mul oli hädasti vaja pessu minna. Pesus käidud viskasin Norale toidu ette ja läksime siis edasi filmi vaatama. Kui film sai läbi oli kell juba nii palju, et meikimisaeg oli täpselt käes. Viskasin siis kleidid kingad selga ja enne väljaminekut jõudsin kümmekorda üles-alla joosta sest koguaeg jäi midagi maha.
Kodust väljusime ootasime paar minutit hispaanlanna saabumist ja seadsime sammud rongijaama poole. Sinnaminnes saime hulgaliselt signaalide osaliseks, sest olgem ausad, Kings Langleys pole üleslöödud tüdrukud väga tavaline nähtus.  Rongiga sõit oli väga kiire, sest üks peatus siiski. Sai taaskord Watfordi rongijaama vetsu külastada, kus ma tõmbasin oma näpud ikka täiega uksevahele. (tänaseks on näpud verevalumeid täis). Edasi liikusime tava kiirusega High Streedile, kus kohtusime kahe teise Hispaanlannaga, kellede nimesid ma tänaseks päevaks enam ei mäleta. Istusime Bedis maha ja tellisime double viina koksi seni kuni juba tunda andis et alkohol on täiesti jõudnud mõistusesse. Vahepeal vetsu külastades mäletan, et hakkasin seal neiudega laulma kaasa nende omamõeldud laulu, mis nad olid välja mõelnud, et vetsutädilt tasuta pulgakommi saada. Oh well, see sai selgeks, siis lahkusin sealt toredast kohast tagasi oma mugavale istmele aga mitte kauaks. Sest õntsõnts tõmbas kaasa ja jalad vedasid mind iseenesest tantsupõrandale. Sara ja Nora olid ka kaasas ja puntomar oli täies hoos. Mingi hetk avastasin tantsupõrandal, meie kõrvalt, et seal on hunnik kutte ülikondades (10 oli neid vähemalt). Ütlesin Norale, pole probleemi, me saame nendega tantsida ja järgmisel hetkel olin ma ülikondades kuttide keskel tantsimas. Tõmbasin Sara ja Nora ka veel ringi. Pärast südaööd otsustasime et on aeg oma kontsad alla korrusele vedada, teise klubisse, areasse, et sealne vaib ka endal üle keha käima panna. Kaks ülikonnas kutti tulid veel kaasa, kes meil juua ostsid. Rääkisime nendega natukene juttu ja siis tõbasime Saraga tantsupõrandale. Ega palju ei möödunudki kui mingi kutt juba mu endaga tantsima oli tõmbanud. Kuna mul pea käis juba natukene ringi, otsustasime maha istuda. Andsin talle täiesti purjus peaga oma numbri (kaine peaga isegi ei tea oma numbrit siin) ja ütlesin talle, et mine ära. Suht sõbralik neiu võinii. Edasi jalutasin ma makaronijalgadega vetsu poole, kus ma täiesti süütul kombel unne vajusin natukeseks. Üsna häbiväärne olukord. Sest kui pidu läbi oli, tuli üks töötaja oranzis helkurvestis mu juurde ja ütles et aitab mind, kuigi ma sain ise endaga väga hästi hakkama. Aga ta ei uskunud mind. Läksin võtsin siis oma mantli ja ta saatis mind täiesti välja sealt klubist. Nii et kõik said ikka näha, et neiu helkurvest mu kõrval. Mul polnud sellles suhtes üldse kohatu, kui te nüüd nii arvate, mkm. Läksin siis võtsin takso koju ja härra taksojuht mõistis, kui raske see sõit mulle on, nii et pani gaasi juurde ja aknad keris alla.
Hommikul ärkamine oli meeletult raske aga kuna lubasin linna minna, siis sinna ma läksingi. Sain ennast 6 minutiga valmis ja ruttasin bussipeale, kes üllatus-üllatus oli taaskord hilja peal. Kõndisin linnas kui surnu ringi ja olin päris amusement nendele inimestele, kes eelneval päeval leppisid kõigest rahuliku filmiõhtuga. Otsustasin, et sellest linnas ringikäimisest suurt abi poole ja võtsin esimese bussi koju. Kings Langleys kõndisin ma mööda mehest kel olid ufo kõrvaklapid peas ja mikrofon käes. Mõtlesin et äkki mingi raadiotöötaja või midagi sellist, aga ei. Härra täiesti uhkel pedesammul marssis ja laulis mikrofoni. Ei osanud mingit nägu ette manada, sest naerda ka ei tahtnud. Seega kõndisin pokerfacena koduni ja nii kui tuppa jõudsin purskasin naerma. Edasi leppisin ma kvaliteetajaga oma toas. Õhtupoole otsustas Nora ka läbi tulla, läksime siis fish and chipsi toitu tellima. Sõime natu, kuni ta koju otsustas minna ja edasi nautisin ma oma päeva lihtsalt voodis olles ja filme vaadates.
Täna juba esmaspäev ja tööaeg jälle käes.